Lohutamatu

Naljakas ... kuidas ma suudan nutta. Ise ei tea ka miks täpselt - palju konvendi õlut sees. Äkki mulle tulid paar pisarat silma B. pärast, kelle töökohta läheb homme üks Fraternitas Liviensise liige uurima Petseri majaplaane. Või K.K. (nr1) pärast, keda ma nägin täna raamatukogus närviliselt tagumas sõrmedega vaest väikest arvutihiirt. Või K.L. pärast, keda ma kohtasin peale juuni kuud esimest korda ja kellega vahetasin paar sõna, kuid ei osanud rohkem. Tõenäoliselt, õieti - kindlasti mitte T.T. pärast, keda ma nägin väljudes utlibist vestlemas miski tumedapäise noormehega.

Tõenäoliselt mitte kellegi pärast - kelle saatana üle minul peaks nutta olema? Ei ole ju! Ei ole olemas nuttu, mida nutta kellegi pärast! On ainult kurvastus üksi olemise pärast, et keegi ei mõista. Ja illusioon, et keegi mõistab on ainult illusioon, mis saabub siis, kui väljendad end valesti ja mitte päris nii, kui vaja oleks olnud. Aga alatasa jääd väljendama valesti. Pole olemas õigeid sõnu, on õiged mõtted, mis otsitud sõnade tähendusrägastiku virrvarris teiste inimeste eest kaduma lähevad. Kui mõtted sõnadeks taon (kui adrad püssideks), siis kaotavad mõtted ennast (püssid tunduvad kasutu rauana ja kui seda uskuda, siis see ongi nõnda).

Aga täna tegin kotlette:
300 grammi hakkliha
2 muna
segada ja maitsestada soola ja pipraga
keerata jahu sees ja asetada pannile

Lihtne, lihtsam kui kodused, ja ei läinud pruuniks ka nii hästi. Aga hiina kaste ja makaronidega maitsesid imehead, jätsid suu õhetama.

Ah ja veel - R. peaks staariks hakkama - tal tuleb see laulmine välja nii hingega ja kenasti.