Tegelikult on oluline võimalus. Mulle on alati meeldinud võimalused ja tänases ilusas päikselises talvehommiku optimismis tekitab SS (jälle vastupidine assotsiatsioon) ainult rõõmu. "Ekspert ei pea ütlema, mis on tõde ja mida pea tegema. Ekspert peab välja pakkuma võimalusi." (Umbkaudne tsitaat E. V. suust, kes K.K. rollis pildi all näha on)
(1500) Pahatihti õnnestub mul vihastada end "teaduse" ja "teadlaste" suhtes, kes oma kitsas pilgus maailmale ei suuda teha muud, kui tuua välja "tõde", millel on selge vorm - teadusliku töö ülesehitus, kindlad seisukohavõtud ja lõpptulemus. Aga olgem ausad - lõpptulemus ei ole olemas. Meie sõnad on mitmetimõistetavad.
Rongis lugesin eile Pelevini 34/43 - hea ehtne Pelevin! Nauding! Kurdan veidi, et kirjanikuhärra on liiga hästi selgeks saanud kirjutamise - liiga hästi! - liialt loetavas vormis. Sellise - liiga bestsellerlikku suunda hakkab noor vanameister suunduma, aga ikka on hea. Väga-väga hea. (Peaks vene keelt õppima - nagu ikka.)
Teisalt häirib mind veidi tsetseenide Issa ja Mussa kujude saatus. Ühest küljest nägi alguses neid suhteliselt positiivsete kangelastena, kuid teisalt nende lõpp läbi "ametlike struktuuride" esindajate maalis Issast ja Mussast üpris negatiivse pildi. Kahjuks ma eilsele SSi filmiõhtule ei jõudnud - seal olla näidatud filmi vastavast teemast, kuidas tänane Venemaa on kaukaaslastest (eriti tsetseenidest) negatiivse pildi manamisega ametis. Huvitav, kas Pelevin kirjutas oma raamatut iroonilisest aspektist (mulle tundub, et kirjutas) või mõtles seda tõsiselt. Vähemalt liiga paljud saavad seda mõista tõsiselt, ma kardan. Lihtsad inimesed, või õnneks ehk "lihtsad inimesed" jäävad tõsiselt allapoole Pelevini tõelist mõistmist.
Sel nädalal käis kuskilt ajakirjandusest läbi uudis, et depressiivsed inimesed on hommikuti optimistlikumad. Et pessimistlikult magama minnes toodab öösel keha vastavaid optimismi ja rõõmu tekitavaid ühendeid. Täitsa tundub tõene. Või on see tänane ilus päikseline ilm siin mägi-eestis, metsade vahel. Kotkapesas (Jälle väike natslikseos, aga samas on alpi kotkapesa ainsaks analoogiks Maarjamaal just see Kääriku puhkekeskus küngaste peal.) Siia sõites tekkis veel üks mõte, et kas mitte kesk- ja muinasajal meil siin põhjamail sõjakäike just talveti ei tehtud mitte üksnes (jääst) "asfaltteede" olemasolu tõttu, vaid ka seepärast, et siis võis optimistlikust sisendava valge lume abil suhtuda optimistlikult oma jõusse. Rahu oli ju vaid "meie" võit, nagu alati. Tõeline rahu on konkurentsi puudus.
Ettekanne.
(1600) Taas sattusin Raivo Vettiku teemagruppi - ühiskond. Sel korral on kolme aasta taguse Euroopa identiteedi asemel Venemaa ja tema messianism. Kas Eesti peab ründama, olema vastu ja kõva kivi või veidi järleandlikum, mõistvam? Putin sissepoole: teravalt nõukogude meelne. Väljapoole: mõistlik reaalpoliitik, saab aru olukorrast ja ebamugavatest oponentidest.
(1730) Mina: (eesti) marurahvuslik arusaam Venemaast: venelased on poolestsaadik someugrilased, kes on poolvabatahtlikult-poolsunniviisiliselt ja läbi hariduse ning kontaktide võtnud üle slaavi keele ja kultuuri ning venelaseks olemise identiteedi. Seega võivad arukad, mõistlikud Eesti venelased sama hästi heade "präänikute" olemasolul soomeugristuda. Taassoomeugristuda ehk eestistuda. Muutuda esmalt identiteedilt eestimaalasteks ja edasi eestlasteks. Lõpuks on peale Põhja- ja Liivisõda juba väga paljud venelased integreerunud eestlasteks.
Aga palun väga - kui mõni ei taha eesti keelt õppida, siis elagu siin - aga kodanikuõiguseid ei saa - mis teha. Või kui siin sündinud on, siis saavad, aga ajapikku muutuks elu üha kehvemaks. Mitte diskrimineerides, vaid lihtsalt kogemata ... sest üha vähem osatakse nende keelt, vajatakse seetõttu nende tööjõudu.
Trotsi ei tohi lasta tekkida. Samavõrd ei või asja päris vabaks lasta. (Õudne - vahepeal tundub mulle, et ma mõtlengi nii marurahvuslikult, teisalt ma arvan endiselt, et marurahvuslus on rumalus.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar