Tasuta "Sõpruse pst" kontserdile ma ei läinud.

Tulin peale tööd rongiga Väiksesse Puust Linna. Balti jaama perroonil kohtasin vend K.'d. Polnud tükk aega näinud - pärast seda, kui tal õnnestus leida üürituba korteris üle tänava ja mina oma tuppa tagasi sain kolida, kohtume harva. Kirjutab lõputööd ... räägib mõnegrammistest biokemikaalidest, mille mõne grammine kogus maksab mitu tuhat krooni ja mida tarvitatakse vaid väikeste milligrammides kogustena. Kuidas keegi laenas laboris 20 tuhande kroonist kemikaali ja pani tagasi valesse kohta - leia üks kuupsendimeetrine anum 20 külmikust, mis on täidetud selliste anumatega.
Ei, ma ei taipa ... pigem taipan ma midagi hibernate'ist ja Javast, aga selleski tundub K. mind tihti ületama.

Niisiis - rongis lugeda ja seminari ettekannet kirjutada ei õnnestunud.

Jõudsin "teise koju", osalesin veidi üritusel, aga ma ei ole ju suurem asi sotsiaalne loom. Käisin läbi veel kooki söömas ja oli täitsa hää, aga mõni asi jäi kripeldama. Astusin läbi Zavoodist, aga kummalisel kombel ei suutnud seal tuvastada ühtki tuttavat, kellega veidigi suhelnud oleks. Kellele julgeks juurde minna ja tere öelda.

Kuidagi ... depressiivne.

Aga ei - on ka helgeid külgi. Nüüd aga jätku seminari ettevalmistusteks. Keset varahommikust loengut. Neli tundi veel aega ...