Lõuna Island

Meie reis Islandi lõunaossa algas ja kulges seiklustega. Tellisime ja maksime reisi neljapäeva õhtul kohe peale Reikeviki saabumist Iceland Excursion'i kontoris. Tädi kontoris hoiatas, et seoses lumega ilmselt kõrgemale mägiteedele sõitma ei minda, aga ülevaate asjast saab. Pühapäeva hommikul ajasime end seitsmest üles, sõime ja olime kaheksaks uksel valmis, mõne aja pärast tuli suur buss - küsisime toredalt halli peaga onult, et mis värk on. "Lõuna reis jääb ära, kas te ei teagi?" oli vastus. Okei, suud lahti küll ja hirm naha vahel, aga ronisime tollesse ette tulnud Kuldse Ringi bussi ja saime kontorisse, et asja klaarida. Mida on teha Islandi pühapäeval kui raha pole palju ja tahaks nagu maad näha? Koopaid uurima minna? No mina olen andestust veidi klaustrofoob! Islandi hobustega ratsutama? No, ilmselt on see suht kirveim asi, mida valida. Ma olen küll tänu hää tuttava E. tööle korra ratsutanud eelmisel suvel, aga üldiselt tahaks pigem ikka näha loodust, mägesid ja maju ning külasid. Esmalt oli tädil kire-kiire Kuldse Ringi piletite väljajagamisega broneeritud ja makstud isikutele. Lõpeks saime jutule, küsisime, et kas mõnel teisel firmal oleks ka sarnast tuuri täna asemele saada. Selgus, et oligi - Reykjavik Excursions pidi samasugusele tuurile minema kell üheksa. Mõeldud-tehtud! 15 minuti jooksul oli meil teise firma väikebuss järel, olime mõned minutid enne väljumist kohal ja saime viimased kõrvutised vabad kohad 32 kohalises väikebussis. Reisijuht imestas küll esialgu, et me võõra firma blanketiga paberiga (ja veel vale kuupäevaga - 21. jaanuar tegeliku 20. asemel) bussi ronisime, aga konrollis kontoris järgi ja saime mõnuga 700 krooni (veidi üle 100 eeku) rohkem maksnud ekskursiooni kätte - firma maksis vahe kinni, sest meid ei olnud õnnestunud informeerida ju!

Esmalt peatus Holsvölluris lihtsalt poodlemiseks, aga autod olid juba võimsad, keskmine Islandi individuaalauto on selline:



Ja sellistega hoiavad nad teid lahti. Töötab!




Lõuna osas on saare maastik suhteliselt lame, aga peagi kõrguvad teravad mäed taustaks. Põllumajandus õitseb just seal ... kuni teda sulaveed või sulakivi / laava ära pole lükanud. Pilt kuskilt teelt Hvolsvölluri ja Skogari ("Metsa") vahelt.


Viki külake on kõige lõunapoolsem, selleks ajaks on lääne pool olnud tasandikud juba kadunud ja mäed algavad pea otse mere äärest, veidi maad viimasest kaljust kõrvale jäevad kummalised saared - need olla kunagine vulkaani südamik, mille surve ja kuumus on jätnud nõnda tugevaks, et see peale tuhandeid aastaid Atlandi tuulte ja lainete meelevallas ikka veel püsib. Ülejäänud vulkaan on ammu nelja tuule poole laiali uhutud.




Tagasiteel mäed, üle nende ilmselt Myrdalsjökulli liustik:


Kuskil seal Myrdalsjökulli liustiku all on vulkaan Katla, mis suudab panna liustikust voolama jõe, mis on võimsaim kui maailma võimsaimad jõed nagu Amazoonas. Üks Islandi võimsamaid vulkaani süsteeme, ainult Hekla suudab teda ületada.



"Metsa"(küla) koske ("Skogarfoss") nägime tegelikult teel Viki:

Kõrgust midagi 63 meetrit kui õieti mäletan, mäed taga on muidugi hulka uhkemad, aga neid lähedalt ei näe.



Tagasiteel suurelt maanteelt Metsa (Skogar) küla suunas pöörates jäi buss lumme kinni:





Sai siis 800 meetrit samutud kohaliku muuseumi, mille asutas 14 aastasena praegune muuseumi juhataja:
86. aastane nüüdseks, väga pillimängu huviline teine - mängis lisaks sellele islandi kannel/viiulile (mõlemal moel saab mängida teda) ka väikest orelit ja näitas väga efektselt, kuidas värtnaga lõnga teha.
Viimasena lahkujalt küsis, et kust ma tulen - ümises meie hümni meloodiat ka!

Veel kohaliku atmosfääri, esmalt muuseum (parempoolne ehk madalam hoone):






Ja siis traditsioonilised hooned:
Köetav oli vaid üks ruum, ülejäänutest eraldatud tuleohu tõttu. Magati külmades ruumides mitmekesi sänge jagades. Nagu ikka ka siinmaal kombeks oli.



Vestmannayr'i saared - näha ka kalurilinnakese tuled:
Viimati seitsmekümnendatel pursates kasvatas peasaare vulkaan maad hulka suuremaks ja oleks äärepealt terve küla maha põletanud, aga õnneks suutsid hakkajad kohalikud veepumpadega küla poole voolanud laavat jahutada ning suurem laavavoog läks seetõttu merre täiendades nõnda veelgi varjulise sadamakoha varjulisust.

Igatahes oli tore reis! Grupijuht oli noorem, lobisevam, aga suurema aktsendiga mehike. Kui vaja hüppas esimesena lumme ja grupi liikmed kes taipasid võisid järgi vaaruda läbi tuisu.
Iceland Excursioni firmat võib soovitada hoolimata väikestest takistustest, käituti vägagi operatiivselt ja hästi. Reykjavik Excursions on suurem firma ja veab turiste ka Keflaviki lennujaama vahet ning liinidel erinevatesse väiksematesse linnadesse ümber saare, aga IE firma vajabki siis järelikult ju kosutust ning nende valimine edendab konkurentsi :)