Kõik uus meil ees

Kuulsin klassivennalt, et vähemasti kolm mu tolleaegset kaaslast (no mitte küll südamesõpra) on hankinud või hankimas enesele päris oma elukohti. Kinnisvarabuumi kortereid, koormamas end pankadepõhise sunnismaisusega. Elamas täiel rinnal ja kasutamas kapitalismi eeliseid. Minu jaoks võõras maa, kuigi ma viimastel aastatel olen tugevasti purjed ajanud tuulde, mis viib majandusliku sõltumatuse manu, kuigi mu vajadused selles vallas on ju väiksed. Kui oled mitme kinnisvaraobjekti ainus pärija, kuigi need objektid palju väärt pole ... ja pärimiseni just nii hirmus kaua jäänud pole (oh oleks see aeg - vastutuseta aeg - vaid pikem), siis ei ole suuremat vajadust sõltumatuse järele, aga natuke võiks ju olla ja on ka. Aga kadeduseokas võib ikka südames pakitseda ja torkida. Omada-omada-omada ... minu väikekodanlik hing ei saa päriselt aru mõnedest oma tuttavatest, kes heidavad kõrvale omamise ning jutlustavad materiaalset askeetlust. Kuid ometi olen igal võimalusel valmis minema kõnepulti, et rääkida sarnasest asketismist, et inimesed peaksid vähem tähelepanu pöörama spordile (juhul, kui nad seda just ise hobi korras ei tee). Spordi elukutselisena tegemine on vaid ühiskonnal parasiteerimine, spordi edetabelite jälgimise asemel peaksid inimesed vaatama, mis olulist sünnib nende ümber või mõtlema ja unistama paremast. Passiivse teleka ees või staadionil jalgpalli ahmimise asemel mängigu kas avutimänge või lugegu raamatuid, mõlemad neist on enamasti arendavamad. Või vaadaku filme ... või kasvõi koomikseid. Aga veel parem - huvitugu maailmast.