"Kuni on veel isamaid, ähvardab inimesi oht loomadeks jääda, metsloomadeks ..."
- A. Z.

Ma ei ole enam nii revolutsiooniline, ma arvan.

Kummaline on avastama hakata, et Tallinnas võib juhuslikult kohata inimesi. Nädal tagasi kohtasin Kristiines K.'d, endist õpetajat Setumaa põhikoolis, kellelt ameti üle võtsin 2005. aasta veebruarist. Nüüd on ta Tallinnas õpetaja gümnaasiumis, ühes kesklinna halvema mainega koolis. Nädal hiljem kohtasin samas kohas A.'d - Postimehe üht pikaaegset onlainuudiste toimetajat. Eile kohtasin trollis M.'i (keda Tallinnas näha on tõeline üllatus, sest ta on ju Väikse Puust Linna kodanik).

Bryce 6!

Oi! Üle väga pika aja uurin veidi ja selgub, et Bryce 6 on välja ilmunud ja sisaldab väga palju uut ja head - seekordne versiooninumbri muutus on sisuliselt palju tähtsam, kui mitu eelmist vast. Mitme protsessori/tuuma tugi, oluliselt modernsem valgustus, integreeritud kaasaandena DAZ ... arendatud maastiku modeleerimine - lugege ise siit. Tekitab kihku hankida.

Peaks veel välja mõtlema, et mida modeleerida? Kosmoselaevad ja futuristlikud, kuid lihtsustatud sõjalennukid pole eriti huvitavad ehk. Sisu jääb vajaka ja inimesi pole sisse panna olnud seni. Vähemalt mitte mugavalt ja hästi animeeritavalt.

Kõige kehvem komöödia

on IMDB arvates The Tony Blair Witch Project. Keegi teab, kust torrentist seda leida? Mina omadest ei saanud. Tegelikult kammisin rohkem huvipärast muidu filme. Ja vaatasin "kokku joonistatuid" - oioi-õudu! Kolmanda hooaja esimene osa oli üsna ülekeeratud, nagu nad kõik.

Kurb

Kaastunne, et noored mehed nõnda varakult annavad oma kalli juriidilise vabaduse ära. Sedakorda A., kelle särgis ma paadiga sõitsin.

Ohver ja ohverdus

Postimees (27.12.2006 13:57): "Saddam võtab poomist ohverdusena"

Iraagi kukutatud diktaator Saddam Hussein teatas täna avalikkusele läkitatud kirjas, et ta läheb võlla kui ohver.

Kuigi sõnade ohver ja ohverdamine tüved on samad, siis minuarust on kontseptuaalselt tegemist täiesti vastukäivate asjadega. Ohverdus on vabatahtlik (kuigi ehk kultuuriliselt determineeritud traditsiooni läbi), ja religioosne talitus. Ohver ollakse aga selgelt vastu iseenda tahtele - üks kõik, kas lihtsa kriminaalkuriteo või võimu monopoli omava (religioosse või sekulaarse) organisatsiooni loodud rituaali käigus. Niisiis - pealkiri ei lähe kokku esimese lause sisuga. Tõsi - edasises tekstis vasturääkivus väheneb. Mõneti võib olukorda mõista, kui ohvri olukorraga leppivat avaldust, sisuliselt on aga muidugi tegu trotsliku üksikindiiviidi katsega iseenda mõju veelgi suurendada ja jätta ajaloole sügavamat pitserit.

Põrgu märtrite riiulile (nt. A. Hitler, Nürnbergi ohvrid) trügib üks semiit juurde. Läheb vist trügimiseks ja kismaks?

Ohvriks nimetaks ma II ms kontekstis näiteks ka Günther Lütjensit - kui keegi valib tee sõjaväelasena, siis on tema ohvriks olemine küll mingil määral kaheldav, kuid ometi võiks pidada teda - admirali, kes uppus/hukkus Bismarckil - tänu tema osalusele protestis natside tegude vastu juutide suhtes ning "Kristallöö" ajal. Muidugi sai ohvritena hukka ka juba varem üsna palju kõrgeid ohvitsere - muuseas Hitlerile vahetult eelnenud kantsler - Kurt von Schleicher.

Husseinist saab ohver ehk vaid Iraagi sisekonfliktis erinevate islamivoolude vahel.

(Panin lingid saksakeelsele wikipediale, asendage prefiks de prefiksiga en kui teil on mõistmisraskused või soovite võrrelda)

Õhtuks ühe tõenäoliselt riistvaralise probleemi lahendamine Nõmmel - on hea, kui vajatakse. Õnneks tuleb neid probleemide lahendamisi vahel ette ja teisalt õnneks ei tule neid ette mitte liiga tihti.

Päike paistab näkku. Oleks ühte Aleksander Suurt vaja, kes võiks Diogenesele varjuks ette tulla, kui parafraseerida iidset nalja. Mul on Diogenesega väga palju ühist, mulle tundub. Koliks ka suurde amforasse elama?

Amfora asemel kõlbaks ka see vidin, kuigi universaalseid asju pole olemas. Suur amfora (või meie rahvasuus - tünn) on universaalsem. Kodanikud - hankige endale üks suur hea tünn ja tundke privaatsusest ja segamatusest mõnu! Või kontsentreeruge ja tekitage enda ümber vaimne tünnisein.

make war, not love

Mõtlesin, et teen lastele slaidisõu sõjalaevade arengust selle kõige tormilisemal sajandil - 1850-1950. Esiteks vektorgraafikas võrdlus.

Reklaami ohver

Olimar Kallase "Kogu lugu" hakkab ka riiulil seisma - mitte, et mul raamaturiiulitel ruumi oleks.

Lisaks hankisin eile juba kaks raamatut - teiste seas soodushinnaga köite, milles ka I. lugu libahuntidega (Terra fantastica).

(Kaart ja kivi ei jõudnud Tartusse, seega ei jõudnud ka tagasi Tallinnasse ja ei tule ka enne kolmapäeva. Lõhnab lugemisjõuludena.)

3/7

«Seiklus Sekontias», 1986

See on mul päris kindlalt kusagil olemas ja arvan, et midagi muud ka. Või vähemalt oli olemas. Tänane Postimees tõi Mart Juure kirjutatuna meelde veelgi nostalgilisemaid asju lapsepõlvest. Üsna sügavalt. Tekitas kihu raha kulutada. Kohe päris kindlalt peab seda tegema. Ei saa teisiti!

Pilt on ühe firma pisikse auto kapoti pealt Mustamäelt, mitme aasta tagant. Oh aegu ammuseid ...

(Täna õhtul peaks kohale jõudma graafikakaart ja mälu ... ma miskipärast ei ole väga ootusärev ja elevil.)

(nostalgia)

"iha pood"

Ei juhtu just tihti, et töö juures saaks häbenemata aega kulutada ilukirjanduse lugemisele. Ainuke kaasas olnud raamat - Alexis Zorbas - jõudis oma poolteist tundi jõudsalt edasi, sest Kernel panic tõi kaasa vajaduse süsteemi uuesti paigaldada (meil siin pole peale J. kedagi, kes süsteemiadministreerimist vähegi tunneks ja J. pole sel nädalal enam kohal). Niisiis - terve (une tõttu lühendatud) päev möödus püüdes leida väljapääse -

1. ilma süsteemi uuesti installimata
2. süsteemi vaid osaliselt uuesti installides
3. saamaks pihta, kuidas installida nvidia draivereid
4. installeerimaks Java SDK'd
5. installeerimaks Tomcati

(ja osa viimastest jäid ikka osaliseks v poolikuks)


Mul oli tore päev - vähemalt midagi, millest osas olen ma väga kogenud.
(Täna pidi tulema L. Greifswaldist tagasi, aga pole kippu ega kõppu veel.)

Kindlustorn Nõmme serval

Käisin esimest korda kuulsas TTÜ peopidamispaigas, ronisin teravas kaldes mäest üles mööda lahtist liiva. Õhtujooksul kattus kõik valge kihiga. Ülevalt Nõmme mäe pealt avaneb kena vaade. Majesteetlik. Palusin pahuralt bussijuhilt peatust Tammsaare-Pärnu mnt. ristis ja sain ka kuidagi.
Hommik on päikseline, aeglane ... Kristiines on tööl G. - üllatav näha inimesi, kes justkui peaks/võiks Tartus olla. Täna oli/on/tuleb palju asjatoimetusi.

Ahjaa - on äärmiselt sümpaatne, et inimesed on julged. Mis siis, et tegelikult kritiseerivad nad mind. Inimesed, kes süsteemi hierarhias on minust allpool. Sain hommikul peale esimest tundi kriitikat nii alt kui ülalt. Õnneks teine tund oli parem - teema ja üldse paremini teostatav.

Kõlab kohutavalt

Soome kodusõda

27. jaanuar 1918- 15. mai 1918

Valged	Punased
80 000-90 000 soomlast 550 rootslast 13 000 sakslast Kaotused: 3414 hukkunud võitluses 1400-1650 hukatud 46 kadunud	80 000-90 000 soomlast 4000-10 000 venelast Kaotused: 5199 hukkunud võitluses 7000-9000 hukatud 2000 kadunud 11 000-13 000 surnud vangilaagrites

Kohutavaid asju juhtub kui mõistlikud ja lähedase geneetilise baasiga isikud omavahel tülli lähevad üsna tühiste asjade pärast. Õppige ajaloost tolerantsi!

kink

Minu esimene jõulukink sellel aastal. Väga universaalne. Punase puiduga kaetud.

Elu piltides

Proletariaadi diktatuur

Aga mitte enamikus oleva proletariaadi, vaid vastupidi - vähemuses oleva proletariaadi. Vähemuses olevate inimeste, kes suudavad taluda füüsilist pingutust ja täpsust ning omavad väga head keskendumist igavavõitu tööle sobides. (Kõrgharimata) Spetsialisti diktatuur - vähemalt palga suhtes.

Mulle meenus tegelikult Ortega y Gasset, keda ma ikka vahel meenutanud olen tema meeldejääva "Masside mässu" tagajärjel. Nimelt see, et tänapäeval ei ole eliit enam selgesti defineeritud aadliseisuse läbi, vaid eliiti võite kohata igal pool - kingsepa, professori, sõjaväelase ja poliitikuna. Eliit, kellele on omane huvi, võime üllatuda, hingega asja juures olla, õppida ja näha maailma läbi laia prisma. Mitte ainult oma nina alla nohistada. Iga poliitik pole eliidi hulgast, isegi mitte iga professor ja arst.

Eliidi defineerimine on väga suhteline.

Võibolla võiks võtta näiteks kahtlemise - inimene, kes suudab kahelda kõiges ja samas otsida-otsida-otsida tõde - kuulub ta ehk eliiti? Või "nägemine" - oskus tajuda muutujaid asjades, mis esmalt tunduvad olevat public static final konstandid. Asjad, mis pole kunagi silmnähtavalt muutunud, aga ometi võivad seda eritingimustes teha? Muutumisvõimalused, mis on olulised maailma mõistmiseks.

Kas see proletariaat, kellest enne rääkisin, on eliit või mass? Isegi temas on nii eliiti kui massi, ma usun. Kas keskmine ja kui palju keskmine kontoritöötaja suudab end lahtirebida massi staatusest? Teeme peaga tööd, aga kodus ei huvitu millestki ja raiskame aega? Ei mõtle?

Olulised pole teadmised, oluline pole mälu - oluline on miski sisemine sära.

Globaalse soojenemise vastu

Et kliimasoojenemist peatada on välja pakutud huvitav plaan, kus lihtsad mereeluvormid seovad oma elutegevuse käigus süsinikoksiidi tahkete osakestena ja lasevad sellel settida ookeanide põhjadesse. Esmalt tuleb pumbata kilomeetri sügavuselt elukatele sobiliku toiduga vett pinnakihtidesse, kus elukate hulk tänu sellele märgatavalt kasvada saab. 100 000 ruutkilomeetrit pumpasid - 1320 pumbajaama igaüks 100 000 pumbaga. Kolmandik kasvuhoonegaasi emissioonist saaks peatatud. Pumbad töötavad iseenesest puhtast füüsikalisest imest - ülemises otsas soojenev vesi tõmbab alt külma juurde. (on vist nii?)

Kunagi miskid teadlased justkui mõtlesid välja ju, et ookeanide põhjades olevad metaanivarud* peaks toimima loomupärase kliima säilitajana. Nimelt kliima soojenedes või jahenedes vabastama/akumuleerima kasvuhoonegaase vastavalt vajadusele.


* (pidavat surve tingimustes olema kristalliseerunud olekus ja Bermuuda kolmnurga kuulsad laeva- ja lennukihukud olla just põhjustatud sealsete metaani koguste vabanemise momentidest, kus läbi vee tulev metaan ei hoidnud laevu enam pinnal ja lennukite mootorikuumusest plahvatas/põles)

(kommentaarid, selgitused rumalale humanitaarile, kiitus, laitus ja rõve sõim on oodatud)

iik!!

Ma tahan rohkem tööd teha!!!

Töönädala keskpaik

Eile jõudsin lõpule "Patrioodiga". Pratchett teeb oma head nalja, mis hoolimata mitmest teda lugemata aastast ei tundugi niivõrd naljakas. Liiga palju tegelasi - ajab välja segaseks - alles lõpu eel hakkasid kõik selgeks saama.

Aeg on jätkata "Jääalasiga", ma arvan. Kergem kirjandus on ... khmh, kergem?
Kolm pooleli raamatut pole üldse minu moodi muidu - mõneti võiks Metsalooma käest juba kaks aastat laenuks oleva Mark Twaini kristluse vastase "Kirjad maapealt" ka lõpetada, aga näe hakkab meelest minema juba.

Õnn

on näha seda värvidemängu, pimeduse ja punasuse kontrasti, mida pakub Lasn... uihh, tahtsin öelda Annelinna tagant üle pilvejoone paistma hakkav Päikese Mäng. Pilvepiiri selge joon horisondi kohal nagu Iseseisvuspäeva hiiglasliku tähelaeva serv, üle mille on kõik punase-oraanži triibuline. On unistus lennata ... lennata poolpimeda viduse maailma kohal - vastu valgusesse ... oraanžide pilvede suunas. Lennata igavesti.
Olla vaba Universumis. Olla Universumiga üks.

Kuni oraanzist kumast saab kollane laialivalguv hiiglaslik kera laia kettaga ümber selle (kas Päike on üleöö hiidtäheks saanud?). Kuni tulevad kiired pilved läänest, mis kihutavad üle taeva - vastu Ida mõõtmatutele Jõududele.

Kuni Lääne Ratsavägi muutub ühtlaseks halliks massiks - vaid veidi korrapäratut tupsutamist. Kuni Luunia korstna suitsusammas (pea horisontaalne) on üks Lääne Ratsaväega. Värviline Ime on kadunud kuskile sisse ... millessegi.

Ja päev on alanud ... kohvi on sees ja pea-pea ootavad õpilased...

Kontraversne

Rebides end lahti hommikusest laiskusest vedasin end nelja paiku linna ja peale mõningast otsustusvõimetust valisin Gruusia saatkonna. Või peaks seda nüüd Georgia saatkonnaks kutsuma hakkama. Sõin ja jõin. Vaikuses, mida häiris mõneks ajaks vaskpuhkpillides ja jõuluvanarekvisiitides kamp, kes mööda tänavat patseeris ja pööras Rüütli tänavale Rae platsi suunas.

Kummaline, kui häiritud olen ma sellest, et mul ei ole võimalik midagi rääkida. Olen ohver, keda muudkui räägitakse ja räägitakse. Talletan pisikesi detaile, aga kannatan, sest mul pole midagi öelda. Igatsen seltskonda ja igatsen vaikust. Samal ajal. Igatsen kuulamist, aga kannatan sõnade all, mida mulle peale valatakse.

Mitte, et nad kasulised poleks mõnest nukast, aga paljud on kunagi kuuldud. Vanad. Siiski.

Pühaba õhtutel kummitab esmasba hommik ja selleks vajalikud toimetused. Varane tõusmine peale kahte mõnusat 10+ tunnist une päeva.

PS: Stiilinäide ka (üle keskmise hüva): Wos (teate küll - ambassador of U. S.) olla öelnud hiljutises interviuus, et talle meeldib klassikaline maalikunst ja skulptuur ja et ta on Eestist ostnud ka Aapo Puki ja Tauno Kangro teoseid.

Pannkoogid

Üle poole aasta tegin pannkooke. Laenasin pliiti, kööki, panni... Võtsin kaasa õli, jahu, suhkru, piima, moosi, lasin tuua munad ... organiseerisin seltskonna ... täitsa okei koogid said. Vast.

Lightning II

Uskuge või mitte aga selline on/oli toimetaja nimi ning venekeele i on kahe lennukimudeli vahel.

Teisalt oli ka aeg, et ameeriklased oma kuuekümnendate / seitsmekümnendate alguse disainiga lennukitele mõne alternatiivi leiaks. Liiga palju on aja jooksul muutunud - hiinlaste uuemad "linnukesed" on juba väga kahtlased ja ega venelasedki maga. Eurooplastel on Grippen, Rafael, Typhoon.

(originaal)

(Postimees tuli oma versiooniga välja tunde hiljem, aga vähemalt on toimetatud.)

Taksitermia

Oli vägev film. T änavuse PÖFFi seni parim - koomiline, rõve, reegleid murdev, ropp. Kiirsöömine Olümpiamängudele!

Magustoiduks jalutuskäik Pärnu maanteelt Sõpruse puiesteeni piki Tammsaaret - va ühistransport lõpetab vara!

vaba sõna!

Naljakas, kuidas haridussüsteemist kumab ikka siit ja sealt välja Partei. Parteilasele pole kombeks käituda nii või teisiti. Haridusasutus ei ole töökoht, mis võib valida töötajaid (=õpilasi) vastavalt millele iganes (vastavalt tööoskustele, suu kinnipidamise suutlikusele, pikkusele, täpsusele, väljanägemisele). Töötaja tehnoloogiavaldkonnas tegutsevas firmas ei või rääkida oma ettevõtet taga, ei või rääkida tootest rohkem, kui on koduleheküljel kirjas, aga õpilane koolisüsteemis peab seda küll võima. Õpilast hoitakse koolis vastavalt õpitulemustele.

Mina olen töötanud õpetajana ja tean väga hästi, et õpetajate õigused on paljudes aspektides jäänud tagaplaanile ning rikutud. Kooli kord on raskustes kogu riigis, eriti paikkonnis, kus on raske õpetajaid leida. Teatud aspektides peaks õpetajatel olema rohkem võimalusi suruda lapsi, kuid gümnaasiumi osas ei tohiks probleemi olla (selles pole mul kogemusi). Linnades on asi ehk parem ja minu arvates pole siin nüüd küll midagi sõnelemisväärset toimunud, kuigi armas Nirti võib vahel mõne mõtte avaldamisel tõesti veidi liiale minna (olen saanud vanemaks ja kipun rohkem kontrollima end ning ihkama kontrolli teistelt, kuid ometi on kontrollimatu julgus minu arvates paljus ideaalne).

Haridussüsteemist kumab välja Partei - olgugi, et komsomolifunktsionärid on enamasti väljakasvanud ja lahkunud poliitikasse, ärisse või manalateele. Ka ülikoolisüsteem bürokratiseerub - rohkem jõu survet. Teadus kui selline on jõu instrument - raamistamine. Aga revolutsioonid mõistmises saavad väljakasvada vaid raamide rikkumisest.

(Probleem oli selles, et Nirti forsseeriti (väidetavalt?!) enesetsensuurile - taastasin RSSi abil (luba küsimata) mõned tema sissekanded. Väike varukoopia ei tee ju paha ja TEGELIKULT ajalugu (või kellegi nägemust sellest ühel hetkel) võltsida ei saa.)

Haridus kui raamistus

Kunagi olen seda mõtet siin ehk ka maininud, aga mulle meeldis üks (võimalik, et vale) kirjeldus budistliku tee õppimisest. See käis läbi krahhide ja tunnetuse valest.
Oli esimene tasand - läbi teha rituaalid, täita neid päevast päeva piinliku täpsusega.
Seda tegid noored mungad aastaid, kuid õpetajad valisid välja nende seast mõned, kes jõudsid teisele tasandile, kus selgus, et pea kõik enne õpitust oli vale. Tuli õppida uued rituaalid, uued teadmised. Ka neist valiti välja mõned, kes jõudsid kolmandale tasandile, kus selgus, et varem õpitu oli vale ...

Mõneti töötab ka meie koolisüsteem sedasi - aste-astmelt kaugemale. Esmalt Newtoni füüsikaseadused, siis selgub, et midagi olulist jäi puudu ... minnakse edasi ja eelnev muutub erandlikuks.

Kool peaks innustama omapäraseks, ise mõtlema. Aga see tuleb vaid läbi "revolutsioonide", kus selgub, et asjad olid keerulisemad, kui varem mõeldud/arvatud.

(Urr! Tööle peaks minema!)

Kes on korraks näinud Valgust, selle pärisosaks on Hullumaja.

Käisin Steisiga "Inetuid luiki" (IMDB) vaatamas. Pealkiri Strugatskitelt, õhkkond samuti, aga raamatust erineb film vägaväga palju muidugi. Mõnusad tumedad toonid. Meeldis. Rõhus rohkem maailmale endale. Kujutage ette pärast mõnusalt tasustatud ja meele järgi tööd minna madalapalgalisele ja vastikule ametile? Võtab ju eluisu ära küll? Strugatskeid peab küll pigemini mõtestama laiemas ühiskondlikus plaanis - ega nad juba nõukogude perioodil saanud otse öelda, et ühiskond on mäda. Samavõrra on ka meie või lääne* ühiskonnad mädad ja teema on ikka ja jälle igati aktuaalne, et Kunstnikul on Külm.

(* kes tahab, see võrdsustab lääne ja meie, kes tahab tõmbab tugeva piiri, kes tahab võib üldse eri padadesse panna, aga mäda on ja mädaks jääb)

"Rage against the revolution!"

Mulle väga meeldib mu praksijuhendaja R.'i kabinetinaaber M. - väga revolutsiooniline kuju. Anarhistlik ajalooõpetaja? Võibolla, igatahes särab temast välja küünilisust, skepsist, irooniat bürokraatia vastu. Teooria vastu. Reeglite vastu. Ta on nii punk!!!

(Aga juhendaja on ka hea!)

Nelson

Poolik Nelson. Heh - see ei meeldinud mulle hoopis nii kui eelmised. Kokaiinisõltlasest ajalooõpetaja, kas see oli tal pedofiilse alatooniga kihk või hoolimine? Mis oli lõpus? Kas maksis hoolida? Mis see oli?

Käisin L'iga kinos/kirikus, talle meeldis.

ZEN!

Eile käisin Milarepat vaatamas K.'ga. Budismis on ilusad mõtted, aga tunnen end selle taustal jõuetuna. Ütlesin K.'le, et Zen on pudeli põhjas - ilus ümmargune. Valguse ja varju kokkusulamine. Mured tibakeseks kergemaks, aga vale tee. Nirtil on õigus, et vale tee. Ma tean.

Õhtu möödus kontrolltöid parandades ja mõeldes järgmistele tundidele.

Täna tegin praktikat ja käisin P.'ga vaatamas "Kirgastumine garanteeritud" või oleks õigem öelda "Ärkamine". Natuke kahtlane, nagu alati, aga ometi tundus, et leidsin siit filmist rohkem kui eilsest Milarepast.

Elus hakkama saav vend - paljulapselise pere isa - jäetakse naise (ja laste) poolt maha. Nutab zen värgiga tegeleva ja muidu paljuski otu venna juures, kes just plaanis Jaapanisse sõita, et leida õiget teed. Vennad satuvad Tokios ülikallisse baari (hinnad avastavad tagantjärele), eksivad ära ja ööbivad tänaval. Jõuavad lõpuks kloostrisse (viie rongiga), läbivad kannatusi. Jõuavad kuhugi.

Oli väga tore näha P.'d üle pika-pika aja. Ajad muutuvad.

Andsin kerjusele Raatuse kaubamaja trepil rohkem raha kui poes ostmisele kulutasin (ostsin kolm saiakest). Andsin vanamehele halli habemega, sest ta vähemalt üritas - mängida suupilli. Tore. Soovis häid jõule.

Pelevin on üks mu lemmikkirjanikke, aga ma ei oska teda vist lugeda. Ta on humoorikas. Jõuab eikuhugi - täpselt nagu peab. Elu käib tühjusest tühjusesse läbi Luciferi poolt manatud unistuste.
Elu on nagu shikazen Jaapani mägedes - pime tunnel, valgus, pikk ja pime tunnel, hetk valgust.

Aga vaadata võib vaid valgust. Mina Tahan Osata Vaadata Valgust. Ainult Valgust.

Laev raputas veidi.

Tallinn oli hall ja kole.

Seljataga üpris luksuslik reisikene. Sellistel saab põhjalikumalt tuttavaks töökaaslastega. A. on tore noormees ja vaieldamatult on mul äärmine austus tema suutlikuse suhtes loobuda alkoholist ja saada hakkama oma tööga, kuid kui Eesti iseseisvus 1991. aastal (no õige - mõni eestlane - ka mina - võib seda ka vahel meeltsesegadushoos öelda), Eestis diskrimineeritakse venelasi, Putin on vene rahvale ainult head teinud (oleks veel, et Venemaale, aga vene RAHVALE???) ... siis ei tahaks ikka päriselt nõus olla. Ja Eesti iseseisvus likvideerus Euroopa Liitu ühinedes? Samasuguseid luule omavad ka mõned hullud (eestlastest) marurahvuslased.

Ostsin kaks Banksi romaani - hinnad olid siiski üsna kirved ja kolmandat ei saanud lubada, kuigi Kultuuri romaane oli kaks saada, siis võtsin lisaks Excessionile hoopis täitsa uue The Algebraist'i.

Kalamari, põhjapõdrapraad, iiri kohvi, sigar, ööklubi, nelja tärni Scandic Simonkenttö hotell (Hiltoni ketis).

Kõige tähtsam on kaelal.

"Bright side ..."

Käisin E.'ga kinos. J.-M.'i lubatud kinoseansile sain ilma piletiteta ja lihtsalt sisse marssides. No tõsi - enne olin kassas öelnud, et mis puhul. Minu tüüpi viisakal ja korralikul inimesel oli ikkagi veidi kummaline sedasi talitada, aga palk tuli ju välja võtta.

E. valis välja natuke liiga suhetekeskse filmi (eriti arvestades, et ta mees on), aga sellel oli täitsa jumet. E. ise kurtis, et film jäi talle üsna arusaamatuks, et tundus samaaegselt lapsikute vahenditega tehtud olevat ja justkui siiski tõsistest täiskasvanute asjadest. Oli jah tõsistest asjadest. Oli jah lapsikuid episoode. Üleinterpreteerida ma ei armasta, aga mõningaid mõtteid tekitas. Ei jaga neid rohkem.

Lõuna paiku Soome. See on "bright side" Soome firmas töötamisele, et "koolitus" (köhköhh - jõulupidu) ei toimu omas vabariigis.

Ostsin tulevaks teisipäevaks ka Tallinna PÖFFile piletid. S. tuleb kaasa. "Inetud luiged" - on vist Strugatskite aineline stsenaarium, igatahes pealkiri on neilt kopitud ja võrreldakse ka Strugatskite teosega (Stalkeri originaal oli vist "Väljasõit rohelusse", eksole?). Kuigi viidud tänapäeva tulevikku. Toodud kaugelt tundmatult planeedilt ära. (baasi arvustused originaalile)

Üks filmiidee on veel päris PÖFFiks. Ehk teen ka selle teoks ... tuleval kolmabal pärast laulutundi.

Lammas

tarvitamiseks.

Regulus

ehk Al Qalb Al Asad oli üks neljast kuninglikust tähest muistsetele pärslastele 3000 aastat tagasi. Stregheria usundis on Regulus langenud ingel ja lõuna värava (?) üks valvuritest. Xuanyuan'i jaoks on neljateistkümnes täht. Ta on viimane täht esimese suurusjärgu tähtede hulgas.

77,5 valgusaastat meist - vaid üks inimiga.

Massilt 3,5 kordne päike - vaid mõnesaja miljoni aasta vanune. Pöörleb väga kiiresti - vaid 15,9 tunniga - ümber oma telje ja seetõttu on üsna lapik ja poolused on oluliselt kuumemad ja eredamad. Vaid 16% suurema pöörlemiskiiruse korral ei oleks gravitatsioonist abi Reguluse koos hoidmisel.

Reguluse orbiidil 4200 AU kaugusel (ehk rohkem kui 130 000 aastase tiirlemis perioodiga) on kaksiktähesüsteem kahest väikest tähest, mis on üksteisest omakorda 100 AU kaugusel ja teevad tiiru ümber üksteise 2000 aastaga. (Pluto on Päiksest 29-49 AU'd)

Pratchett on väga hea õhtulugemine muidugi - sedakorda veidi rahvusvaheliste suhete kriitiline ja suisa päevapoliitilistel teemadel. Võsa Jürka võiks lugeda.

Patrioot

Tulilind sõitis Leetu kuurordisse. Käisin tööl (ja nägin uut kolleegi - esimene neiu meie ruumi), käisin kodus ja raamatukogus (pikendamine ja "Lumevaring" ning Pratchetti "Patrioot") ning käisin uuesti tööl.

Tallinn on rahulik. Ootan reedet (elus esimest korda Soome! tõsi läbisõitnud olen korra ka enne - vanasti plaanisin ikka viimaseks eestlaseks jääda, kes Soome jõuab), esmaspäev hirmutab tagant. Fragmenteerunud on nädalad - täiesti killud on alles - kolm päeva pole ju aeg ega asi.

Jäin vähe hiljaks liigutama hakkamisega ja tulenevalt ekspressrongi graafikust maha jäämisega valisin ekspressbussi - kallis lõbu - eriti vähe sõitjaid rongiga umbes samal kellaaal. Bussi eeliseks on pimedus ja võimalus magada. Püüdsingi, kuigi vanaisa ja lapselaps pink taga pool üle vahekäigu vestlesid liialt elavalt nii suhetest kui tehnoloogiast (peaasjalikult vajas vanem mees nõuandeid/lisateadmisi). Laste tunnikontrolli koju koostama minev neiu rääkis, kuidas ameerikas 95'e aastane daam räägib oma "mehest" ka kui "boyfriendist", meil siin lihtsalt olla veidi harjumatu (alla kolmekümnestegi korral).

Lennujaama ees otsiti kanalisatsiooniluukide aluseid läbi demineerjate poolt. Iga mõnekümne meetri tagant paar politseiniku, igal pool sinivalged autod. "Laupäeva keskpäeval sõitsid Tallinna lennuväljal hiidveolennuki Hercules kõhust Eesti pinnale president Bushi korteeži (turva)autod, kirjutab SL Õhtuleht." kirjutab tobude teksti valimatult ümber peldikuseinaportaal. Hercules on ju ometi kerge 60-100 sõduri vedamiseks mõeldud turbopropelleritega lennuk - hiid ei kõlba kasutada ka tema noorema ja suurema venna C-17 Globemaster III kohta, vaid ehk ainult Air Force One (ehk Boeing 747) või C-5 Galaxy kohta, millised muide on mõlemad ühe transtpordilennuki võistupakkumise tulemused. (747 kaotas konkursi ja Boeing otsustas ta ümber ehitada reisilennukiks ja võitis sellega suurima reisilennuki tootja tiitli 40 aastaks. Airbus 380 on juba testlendamas ja tõenäoliselt jääb 747 ajastu vaid aastakese lühemaks kui neljakümnes juubel.)


Homme viin Tulilinnu arsti juurde - on teisel palavik - 80 kraadi maksimaalse pinge juures on päris jube!

Madal palavik ja parem kops - see teeb veidi valu. Kas tõstab pead seal sigarillol toidet kopsuvähk või tärkab muidu põletik? Köha käristab kui äike lisaks.

Ükskõik. Kiire on.

Lapsesuu

(juba üsna suure) lapse suu (kirjalikult):
"hertsog Magnus - poola riigijuht (venna palvel)"
"koerakoonlased - olid Põhja-Eesti tatarlased"
"mõisamehed - erilised ratsaväe üksused"


(hunnik kontrolltöid)

Ootus!

Armed assault on tšehhikeeles väljas! Saatuse kiuste ei ole mu riistvaraplatvorm veel uuendet, aga detsembris saab selle korda. Saksakeelne Armed assault tuleb neljapäeval - 30. novemberil - kuivõrd ingliskeelne vist veel ootab ja tulenevalt kahtlasest kirjastuskompaniist ei ole vist niipea loota Maarjamaa turule jõudmist, siis tuleb ehk organiseerida endale deutsche versioon. Kui riistvara saab. Indrek tegeleb keskaja lahinguväljadel - polegi tükk aega parandanud aktiivselt enesekindlust suubudes elamustesse virtuaalmaailmas. Mis siis, et mängud enam kahjuks nii hästi ei mõju kui ennemalt.

Vahel kohtad inimesi kes on võlurid. Nende olemus jätab sul suu lahti, nad on erilised. Neil on oskus võluda ehk luua võludes midagi maagilist. Neid inimesi on vähe, neid kohtad väga harva. Ja enamasti tunned siis, et sina ei oska võluda, sinus puudub maag. Inimesed, kes tunnevad, et sina oled maag, pole aga sinu arvates väärt. Nad on tavalised ja neis puudub võluri kutsumus. Enamik võluritest on sulle täiesti sobimatud inimesed, nad on hoopis teistsugused. Võttes asja kainelt ei ole sina ega võlur kunagi valmis koos olema. Olete liiga erinevad. Tunnete erinevaid kunste võlumisest. Aga võlur peabki olema hoopis teistsugune kui sina, muidu poleks ta ju võlur. Sulle teeb tuska tundmus, et kõige suuremad maagid erinevad sinust kõige rohkem. Neis on peidus jõud, mis esmapilgul vigastavad sind kõige rohkem. Tuli, mis praeb, vesi, mis kustutab.

(Fail viimati muudetud 6.07.2002 - nooruspõlve ahastuste sissejuhatus)

Desinformatsiooni kanal

"Ainult seda enda omaks hüüa, mis su ... "

Rõõmsal galopil läbi Kristiine keskuse tööle suundudes õnnestus selga sirgu ja pead püsti ajades maha ajada reklaamtahvel. Just parajalt sendimeeter sain piki pead papiga - kurdaks veidi muidugi klisheelisuse üle - Kennedy, Suur Che, Sean Connery ja nõnda edasi on tahvlitel igal nurgal. Ahistavalt madalale riputatud tahvlitel.

Usaldus on nagu oliivipuu, mida pead väetama, kastma ja lõikama, kuid saagi saad alles aastate pärast. (Ise mõtlesin välja või tuletasin meelde, aga ma olen kindel, et midagi sellist on keegi öelnud)

Sel nädalal olen tööl jälle koer ja kodus mina ise. Tööl uusi ja keerulisi ülesandeid - palju õppida taas.

* lõvi nurrub ettevaatlikult ja tasa *

Rääkisin eile ühele armsale inimesele muuseas Kubricust. Mõtlesin, et viskan siia siis lingi - IMDBsse. Nimelt praegu kopipeistisin IMDB linke pöffi kommentaaridesse, väike abi sõbrale. Ja veel üks lõige Kubricu filmograafiast - tuleb välja, et veidi eksisin kirjelduses - kokku on 16 filmi ja järjekord veidi teine keskel:

A Clockwork Orange (1971)
2001: A Space Odyssey (1968)
Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb (1964)
... aka Dr. Strangelove
Lolita (1962)
Spartacus (1960)
... aka Spartacus: Rebel Against Rome (USA: poster title)
Paths of Glory (1957)

(Viimane neist oli vähemalt PÖFFi kavas ja see oligi sissekande ajend)

Tund istumist Tapal, sest rongijuht tahtis inimest tappa. Vist - igatahes inimene viidud kiirabiga haiglasse ning rongijuht politseisse seletuskirja kirjutama.

Passin ja meenutasin emtsioonide ajel tehtud hulle tükke minevikust. Ühega neist seostus bussiõnnetus Türil (kus ma olin kutsumata külas Jüril), mil valge turumüügiputka bussi ette hüppas ja põrkest ennast vedanud "pirukaauto" tagaklaasi lõhkus. Tulemiks ähmis bussijuht, unised ja hämmingus reisijad, tund ootamist ja teine buss Tartusse.

Annelinn

Vaade ühe Annelinna kooli aknast. Läbi vihmase klaasi, ehk teen kunagi parema.

Otsused on tehtud - hakkan siin käima kümme nädalat jutti, kaks päeva, 2-3 tundi päevas. Reedeti ja esmaspäeviti, sest tunniplaaniga sobib sedasi kõige etemini.

Traatides

(no peaaegu!)

Hallitanud hambapasta

Nägin mõned ööd tagasi unes, et mu (samblarohelise poolläbipaistva) pasta tuubi seest tuli osaliselt sinakas-valkjat massi. Nagu osa hambapastast oleks hallitanud või muidu pahaks läinud. Naljakas.

Välja mäng

Ma imetlen. Ma imetlen, kuidas kaks mõneti vastandlikku persooni mängivad oma rollid välja. Isik, kes tituleerib end paremkonservatiiviks ja isik, keda võiks pidada anarhistiks (olgugi, et ta on samal ajal ka kapitalist ja ladude üle korra hoidja). Ma tegin paar viga - ühe teadmatusest, teise võibolla emotsionaalsest rõõmust, mis mind hoopis teistel põhjustel täitis. Ma olen teinud pattu.

A. soovitas mul üritada kirjutada lõhedest, püüda neid siluda- minu kogemused esseistikas, märgiteaduses ja ajaloos andvat selleks piisavalt alust. Ma ei tea. Ma ei taha üleinterpreteerida ja kuigi mulle kinnitati, et ma olla neutraalne persoon, siis ma adun oma enda anarhistlikust, võitlust võimuga. Samas tunnetan, et mind respekteerivad mõlemad pooled - ehk selle pärast tahan siin karjuda, et mulle just tõepoolest need mõlemad isikud nii väga imponeerivad oma rolli esitusetega. Tõenäoliselt ei ole ma siiski neutraalne, mu isik kaldub ühele, teine ei ole teps mitte käitunud halvasti (ja pigem vastupidi) minu isiku suhtes. Pigemini on mul põhjust olnud solvumiseks isiku peale, kellega mu poliitilised vaated ehk paremini sobivad.

Ah jätame ...

M.'i sõnad käisid must üsna läbi, kuid tõenäoliselt oli too E. selle tõesti ära teeninud. Tema ignorants süsteemi vastu oli läinud liiale. Mina ei suudaks nii, poleks mõtet kuuluda süsteemi. E. vastus ületas aga piiri, mida kunagi ületada ei tohi. Minuarust.

Korgid

(tühistest asjadest, sest tähtsad on ... tähtsad)
Täna avasin rohkem veinipudeleid kui vist kogu senises elus kokku - ma arvan, et oma kolmkümmend.
Baarimehe amet ei pruugi olla mu lemmik, aga täna võinuksin seda teha kasvõi kauem. Lihtsalt viis tundi eilset und annab tunda.

Kahtlen - järelikult olen olemas

(kes see oligi? keegi valgustaja? või pöörasin ta mõtted segi ja peapeale? ei tea, aga sobib mulle loosungiks küll)

Siin väikese tänava ääres puumaja kolmandal korrusel tundub vahel värisevat põrand. Suurlinn. Aknataga on sügis - kollaste lehtedega tamm (?) tagaplaanil ning tumepunane pihlakas ees. Taustaks spordiplats ja taamal suured hooned. Siin on midagi mõnusat, aga ometi jääb midagi karjuvalt puudu. Mitte siin, aga ... mujal.

(kohvimasina juures räägib miski naaberfirma mees teisele, kuidas ta oli 20 aastat abielus ja siis hakkas naine kõvasti raha teenima ja ämm etteheiteid tegema - elu ei kõlvand enam elamist ... veidi hiljem suri lapsepõlvesõber ja nüüd polegi enam midagi ... ja siis hakkab rääkima autodest ja nende garantiist)

Lippasin üle tänava Toomkuninga poodi. Vaja midagi hambaalla ka hankida - jõin kohvi hoolimata mu tervise mitte just parimast vastupidavusest selle vererõhku tõstvale toimele. Praegu on aega ...

Tänava otsas särab iseenese ja laenatud valguses rahandusministeerium - ehakumast ja põlevatest tuledest vaheldumisi. Ehk nõnda ongi ilusam - loomuliku ja ebaloomuliku sümbioos klaaskehal.

PS: Kas seda nimetatakse isiksuse lõhestumiseks, kui mul on külmikus pooleks (Imperial) Portereid ja Cubat? Et ei oska otsustada, kas tsarism või kommunism?

Sümptomaatiline

(mitte, et mulle meeldiks see keeruline võõrsõna)

Viide või asiiseeneses.

Hariduse probleem.

Raiskasin eile mitu tundi enda ja tüki ka ülemuse aega putukatõrjega, mille taustaks oli hariduse probleem. Kuna ma olen alustanud oma tutvumist arvutimaailmaga keeles, kus võib võrrelda nõnda:

KUI TEKST="tekst" SIIS ...

Aga nüüd viimased kaks aastat olen õppinud ja veidi ka töötanud keeles, kus TEKST ei ole tekst ise, vaid on viide tekstile. Seega:

"tekst"<>"tekst" (ehk TEKST!="tekst", kuigi ennist omistati TEKST'ile see väärtus)

sest kuigi märgid on samad, siis nad asuvad erinevates kohtades ja seetõttu ei loeta neid võrdseteks. Hullemaks teeb asja see, et teksti võib ikka liita:

TEKST=TEKST+"tekst2";

või isegi:

TEKST=TEKST+TEKST;

Aga võrdlemiseks hoopis:
TEKST.ONVÕRDNE(TEINETEKST) (õige/väär)

Oh ... see ei ole töö. See on põgenemine mõtete eest ja selle paksu tuituuue ja kalli andmebaasiraamatu eest, mida - ma luban - kohe lugema hakkan! (Tööajast! jee!)

Aga enne ütlen, et Tarmo ja Toomase laulutekstid on väga head ja ilusad. Olen vist ise neist mõjutatult kirjutanud vähemalt ühe luuletusekese.

Hajali ...

Kummaline, kuidas vahel ...

Reedel - hilisõhtuses rongis - hoidsin kahte kolmandiku rahakoti sisust (täpsemalt rongipileti raha) toolil koos oma asjadega - viibides ise vaguni teises otsas, sest (ajaloolane/ajakirjanik/politoloog) A. R. keda ammu näinud polnud oli samasse vagunisse sattunud. Õnneks on inimesed ausad - vähemalt kui neid vähe on. Ja mõneti oli mul ju silm ka peal... poole vaguni pealt vesteldes tuttavaga.

Teiste inimeste unustamine aga mõjub vahest heasti - tühjas vagunis oli enne reisijate saabumist EE täielik komplekt - üle poole sõidust läks selle kaela. Vahelduseks "Jääalasile", mille olin M.M.'i soovitatud "Lumevaringuga" lihtsalt pealkirja märgilise sarnasuse tõttu segi ajanud. Rohkem fantaasiat ja vähem küberpunki - kuid ehk oleks küberpunk - mitte liiga raskekaaluline (nagu W. Gibson'il) hea. Või ... "Alexis Sorbas" (vaatasin juba andmebaasidest välja - täna ehk toon ära).

Nädalavahetus - mittemidagitegev puhkus - teisel päeval arendasin oma teadmisi swing'i kasutajaliidese komponentide kasutamisest. Veidi ja vaikselt.

(neljapäeval ristiti)

Hea Uus Elu.

Vabadus pidi olema see, kui sul pole midagi, mille üle muretseda.

Vabaks teeb kokku jooksmine - hetk kui kõik töötav äkitselt töötamast lakkab ja andmed hävivad.

Või hävitad.

Juhe seinast välja.

Ja tekib Hea Uus Elu. (Ühes oma unistustega.)

Mul ei ole midagi huvitavat ja ainukordset kirjutada, istun rongis - teise klassi salongis - Tulilind süles. Lõpetasin Pelevini 34/43. Oli hea, lõppes nagu ikka Pelevinlikult. Lõpud on okei, aga raamatuid ei tasu lugeda teps mitte lõppude pärast. Lõpud on uued algused, õnneks ei tee nad enam sedasi haiget kui nooremast peast lugedes, kuid nad siiski teevad. Inimene harjub kõigega - isegi lõppemisega.

Ei - mulle ei meeldi tarvitada sülearvutit süles.

Sain täna lõpuks kätte oma kolm nädalat oodatud hiire - läikiva, kergema ja väiksema kui vana MX710. Punase silmata hiire LX7. Võibolla seda deemonlikuma, et tema punasest silmast on saanud must (infrapunane?).
Naljakas võib olla kulutada üheksa krooni sõiduks Lillekülast Balti jaama, aga üle väga paljude aastate oli see esimene kord sõita elektrirongiga. Siinjuures tuletan meelde ühte hiljuti läbibloogitud reklaami - nüüdseks olen seda pea igal tänavanurgal nägema hakanud. Tundub, et elektriraudtee ei austa oma töötajaid, vaid teravahambalisi kopivraitereid ning trükikoda. Võinuks parem oma töötajate palka tõsta - liiga inteligentsed reklaamid ei too piisavalt originaalsuseta tuimaks tööks võimelisi klienditeenindajaid ning rööpavahtijaid.

Pintsaku ja lipsuga tööl käia on vinge. Tekib inimese uhke tunne. Tsiviliseeritud loom. Pai hingele ja julgustuseks tegema uhkemaid asju. Olemaks veelgi töökam.

Tapa sai läbi. Pelevini otsa Rohani "Jääalasi" - midagi fantaasia valdkonnast. M. M. justkui rääkis sellest kui küberpunklikust teosest, aga mina küll küberit ei näe. Tee või tina. Punk on alasti!

(kirjutet hetk enne ja pärast Tapat, kella kuue paiku)

Hõissa pulmad!

Täna sõitsin Tartusse hommikuse rongiga, B. juhtus samasse vagunisse. Tore oli veidi lobiseda ja veel toredam oli suubuda tagasi Pelevini raamatusse.
Kella kahest kaheksani olin peaasjalikult seotud I. pulmadega - kirikus, hotelli restoranis. Toreda kitarrimängija oli I. leidnud, kohe maru toreda.
Eile pärast tööd tegelesin lukuasjandusega. Lasin kopeerida kaks võtit (kokku 190 kr) ning otsisin I. ja S.'i jaoks pulmakingitust. Mõtlesin koogivormide ja tööriistade riiuli juures. Kingiks koogivormi ja ütleks, et: a) I. peab nüüd ilusa ja targa ja finantsiliselt kindlustatud ametiga abikaasa jaoks kooki hakkama küpsetama b) kui abikaasa üle käte läheb (ja kooki ei tee või pudrunuiaga ähvardab), siis oleks I.'l kasulik omada spetsiaalset terashaamrit vastuandmiseks.

Liigne iroonia pole hea, tekitab veel kommunikatsiooniraskusi - seepärast kinkisin kolm väikest tabalukku ja ühe suure hiiglasliku.

Sügiskool

Neljani öösel tantsupõrandal. Mitte, et ma oleks olnud miskises tugevas tunnetelaviinis, aga füüsisele oli suur koormus ja tore oli. Semiootika sügiskooli seniseks suurimaks meeldejäävaks asjaoluks kiskus jääma küll kolme salli kadumine - loodan siiski, et ehk keegi nad kuskilt välja veel leiab - bussi ma neid ometi ei jätnud, Vanemuise ees tänavale ei poetanud ja maniakaalseid kleptomaane meil ehk semiootikute seas ometi ei ole.

Sallid:
a) villane, punast värvi, mustade ja (punakaks värvunud) valgete risti triipudega
b) must puuvillane sall EENET'i logodega otstes (umbes sellised: http://www.eenet.ee/EENet/assets/images/eenet_logo.png, aga mustal taustal)
c) lilla põhitooniga, väikeste värviliste triipudega lisaks

(hüvitan vaeva - sallide kadumise tõttu on kurk siiski juba haige, aga veel haigemaks ei tahaks teda ajada)

Tegelikult oli väga tore sügiskool. Paljud kursakaaslased ja vanemate kursuste inimesed kahjuks enam osa ei võta, aga eks nooremategi hulgas on kõva enamik nägusid tuttavad juba. R. ja T. käisid ka ja käisid esimest korda. R. lubas osaleda ka tulevikus ja pidas väga lugu. Kohtumiseni sügiskoolis 2007!

Pühapäevaõhtune varane kiirrong ei ole kõige mugavam sõidu viiss - kitsamale pingilegi mahutatakse kaks inimest ja on seisjaid). Balti jaamas on vahvad uued Elektriraudtee värbamiskuulutused - loosung on umbes siuke, et aga mina võin kinnisilmi tallinnast keilasse sõita - ja peal on rongijuht, kes naeratab ja kelle käed on silmadel (homme pilt - või millalgi kui laen kaamera tühjaks).

Ees ootab töönädal - keset töönädalat sõit Tartusse pulma (õudne! kõik loobuvad oma kallist poissmehepõlvest!).

"Söömine on ainus töö, mis toidab. Tee seda tööd armastuse ja hoolega!"

(1230) Mulle vahib suurelt kinolinalt vastu rott, käppade vahel tükk midagi kollast - võibolla juustu. All on pealkirjaks olev tekst. Ju siis rotike töötab hoole ja armastusega. (Oi - tegin pildi ka - kõrvalt juba Andres kommenteerib, et nagu kodanik Kane'is - suur plakat, väike inimene. Kõlab nagu orwellik "Suur Vend", aga rõõmustaval kombel - hoopis mitte.)

Tegelikult on oluline võimalus. Mulle on alati meeldinud võimalused ja tänases ilusas päikselises talvehommiku optimismis tekitab SS (jälle vastupidine assotsiatsioon) ainult rõõmu. "Ekspert ei pea ütlema, mis on tõde ja mida pea tegema. Ekspert peab välja pakkuma võimalusi." (Umbkaudne tsitaat E. V. suust, kes K.K. rollis pildi all näha on)

(1500) Pahatihti õnnestub mul vihastada end "teaduse" ja "teadlaste" suhtes, kes oma kitsas pilgus maailmale ei suuda teha muud, kui tuua välja "tõde", millel on selge vorm - teadusliku töö ülesehitus, kindlad seisukohavõtud ja lõpptulemus. Aga olgem ausad - lõpptulemus ei ole olemas. Meie sõnad on mitmetimõistetavad.

Rongis lugesin eile Pelevini 34/43 - hea ehtne Pelevin! Nauding! Kurdan veidi, et kirjanikuhärra on liiga hästi selgeks saanud kirjutamise - liiga hästi! - liialt loetavas vormis. Sellise - liiga bestsellerlikku suunda hakkab noor vanameister suunduma, aga ikka on hea. Väga-väga hea. (Peaks vene keelt õppima - nagu ikka.)
Teisalt häirib mind veidi tsetseenide Issa ja Mussa kujude saatus. Ühest küljest nägi alguses neid suhteliselt positiivsete kangelastena, kuid teisalt nende lõpp läbi "ametlike struktuuride" esindajate maalis Issast ja Mussast üpris negatiivse pildi. Kahjuks ma eilsele SSi filmiõhtule ei jõudnud - seal olla näidatud filmi vastavast teemast, kuidas tänane Venemaa on kaukaaslastest (eriti tsetseenidest) negatiivse pildi manamisega ametis. Huvitav, kas Pelevin kirjutas oma raamatut iroonilisest aspektist (mulle tundub, et kirjutas) või mõtles seda tõsiselt. Vähemalt liiga paljud saavad seda mõista tõsiselt, ma kardan. Lihtsad inimesed, või õnneks ehk "lihtsad inimesed" jäävad tõsiselt allapoole Pelevini tõelist mõistmist.

Sel nädalal käis kuskilt ajakirjandusest läbi uudis, et depressiivsed inimesed on hommikuti optimistlikumad. Et pessimistlikult magama minnes toodab öösel keha vastavaid optimismi ja rõõmu tekitavaid ühendeid. Täitsa tundub tõene. Või on see tänane ilus päikseline ilm siin mägi-eestis, metsade vahel. Kotkapesas (Jälle väike natslikseos, aga samas on alpi kotkapesa ainsaks analoogiks Maarjamaal just see Kääriku puhkekeskus küngaste peal.) Siia sõites tekkis veel üks mõte, et kas mitte kesk- ja muinasajal meil siin põhjamail sõjakäike just talveti ei tehtud mitte üksnes (jääst) "asfaltteede" olemasolu tõttu, vaid ka seepärast, et siis võis optimistlikust sisendava valge lume abil suhtuda optimistlikult oma jõusse. Rahu oli ju vaid "meie" võit, nagu alati. Tõeline rahu on konkurentsi puudus.

Ettekanne.
(1600) Taas sattusin Raivo Vettiku teemagruppi - ühiskond. Sel korral on kolme aasta taguse Euroopa identiteedi asemel Venemaa ja tema messianism. Kas Eesti peab ründama, olema vastu ja kõva kivi või veidi järleandlikum, mõistvam? Putin sissepoole: teravalt nõukogude meelne. Väljapoole: mõistlik reaalpoliitik, saab aru olukorrast ja ebamugavatest oponentidest.

(1730) Mina: (eesti) marurahvuslik arusaam Venemaast: venelased on poolestsaadik someugrilased, kes on poolvabatahtlikult-poolsunniviisiliselt ja läbi hariduse ning kontaktide võtnud üle slaavi keele ja kultuuri ning venelaseks olemise identiteedi. Seega võivad arukad, mõistlikud Eesti venelased sama hästi heade "präänikute" olemasolul soomeugristuda. Taassoomeugristuda ehk eestistuda. Muutuda esmalt identiteedilt eestimaalasteks ja edasi eestlasteks. Lõpuks on peale Põhja- ja Liivisõda juba väga paljud venelased integreerunud eestlasteks.
Aga palun väga - kui mõni ei taha eesti keelt õppida, siis elagu siin - aga kodanikuõiguseid ei saa - mis teha. Või kui siin sündinud on, siis saavad, aga ajapikku muutuks elu üha kehvemaks. Mitte diskrimineerides, vaid lihtsalt kogemata ... sest üha vähem osatakse nende keelt, vajatakse seetõttu nende tööjõudu.

Trotsi ei tohi lasta tekkida. Samavõrd ei või asja päris vabaks lasta. (Õudne - vahepeal tundub mulle, et ma mõtlengi nii marurahvuslikult, teisalt ma arvan endiselt, et marurahvuslus on rumalus.)

Dzentellmennist trollijuht

(kuidas iganes see maakeeli kirjutatud peaks olema - ei hakka uurima - aga jutumärkidesse ka ei pane, sest asi on tõsine ja mitte vastupidine reaalsusele)

Nimelt peatus täna tööle sõites mu trolli ees teine, kust naistrollijuht oli suutnud sarved maha sõita. Härrasmehele kohaselt läks järel peatunud trolli juht appi ja arvestades õnnetu naisterahva naeratust, siis õnnestus tal vist teepeal ka komplimente jagada. Või kuidas iganes - et vaesed trollijuhid ju ebasotsiaalselt ainult ringiratast tiirutavad ja kolleegidega kokku ei puutu. Mitte, et koodi kribajad väga puutuks. Ka on meile omane ebasotsiaalsus, olen vist üks kõige enam väljenduse järele (sisemiselt) karjuvaid tegelasi oma ametis.

Nädalavahetusel oli kaks juubelit - veerand sajandit (Pära-Põrgus, antudkorral Vändra ja Suure-Jaani vahel) ja pool sajandit (Kadrioru restos, korbi kõrval). Vesipiip ... joogid (igasuguseid, aga mitte piisavalt palju, et mürgitanud oleks).
Kaevude tühjusel jäi saun järgi proovimata, aga sõbral oli vahepeal kerkinud uhke palksaun.

Kaheksa-üheksa tundi päevatööd ei anna mõteteks eriti asu. Jääb vaid niisama laisklemine alles peale seda. Nagu mu kallis lugeja märkas on paaril viimasel nädalal olnud vähe kirjutada ja vist on tabanud teatud langusperiood. Või äkki isegi on kirjutada - aga mõned asjad tahame enda teada jätta. Teate küll.

Lizzy II

Täna hommikul oli Suur-Ameerika tänav inim- ja autotühi. Minu eel jooksid punase fooritulega kaks inimest üle tänava, mina sain rohelisega üle ja kuulsin hetked hiljem seljataga lähenevat sireeni - politsei!! Möödus terve laar autosid - mustad maasturid, eravärvides, kuid vilkuritega autod. Kuid kell oli alles pool üksteist! Mõned hetked hiljem taastus tänaval tavapärane liiklus.

Teist korda sattusin kokku eriolukorraga kell seitse oodates korbi ukse ees, et tuleks keegi ja mu sisse laseks. Korbi ukse ees seisis politseinik. Trammiteed blokeeris must auto. Politsei autod passisid iga tänava nurga peal, politseinik takistas hoovist välja sõita üritajaid.

Kaamera viivitas muidugi lasuga. Seega ei ole isegi mitte printsi kukalt näha.

Pärast käisin EHI peol. Täitsa toredad neiud ja palju tuttavaid nägusid. Kinnitan, et minu seminaritöö retsensent A. Luure on korralik EHI õppejõud ja olen teda ka vabakuulajana vaatamas käinud, nagu mu armas lugeja ehk mäletab.

Lapsepõlve lõpp

See laev märkis mulle lapsepõlve lõppu. Ta oli ehitatud kuskil 12 aastat tagasi - olin 13 või 14 või koguni 15 - ja märkis mu lapsepõlve ühte viimast lapsikut ehitamist. Peale seda olen olnud arvutiinimene. Ei liimi, ei klopsi kokku laevukesi. Olen ehk alla käinud, aga see rasketest laudadest laev oli ühe etapi lõpp.

Täna võis olla tema lõpp - kui buldooser purustas tema eluaegseks kuivdokiks olnud kuuri, mis likvideeriti seoses lauda katuse remontööde algusega.

TÄIENDUS: Laev siiski EI LEIDNUD OMA OTSA. Õnneks oli üks asjalik ehitusmees siiski vaadanud enne kuuri peale sõitmist ka kuuri sisse ja laev olevat tõstetud eest ära. Olen väga tänulik!

Trollis

Eile kuulsin trollis, kuidas kaks 4-5 klassi poissi (ühel miski värviline müts peas - just müts, sest mingi kooliõpilane ei saa ometi kanda auväärset teklit nagu üliõpilane!) rääkisid ühistranspordist. Üks kuulutas, kuidas ta nädala (või kahega) oli kulutanud vaid kolm sõidutalongi. Mõtlesin, et astuks ligi lastele ja ütleks - mõtelgu, mis Lauri Leesi siukse jutu peale kostaks? Välja viskaks! Ega sellises kõrgete nõudmistega koolis ei tohi tolereerida varastamist! Eliit ei varasta! Juba lapsepõlves mitte! (Huvitav, mis Leesi tegelikult teeks? Kas väiklane õpitulemuste fetišeerimine läheb ka selleni, et võib varastada, kuid ei või samas spikerdada? Aga lõpuks spikerdamine on täpselt nagu trollis piletita sõitmine, ju.)

Täpsustus: kuna mul ei ole halli aimu Kolõvani koolivormide mütside kuuluvuse suhtes, siis võis vabalt olla tegu ka mõne teise "elitaarse" kooli kasvandikega.

Viide: tudengiviktoriinis olla kunagi läbi käinud, et mida dotsent Jaansoni arvates tudeng võib teha? Õige vastus oli: laaberdada, juua ja litsi lüüa. Kuid mitte maha kirjutada.

Täna hommikul sattusin trolli, kus üks vanamees noomis üht noormeest, et see (mõni peatus enne minu sisenemist?) oli istunud, kui vanemad inimesed seisid. Siis noomis vanamees veel kahekümnenda eluaasta ringi neidu, kes oma viiuli kasti istmele toetas ja ise ei istunud. (Troll oli muidugimõista üsna täis.) Oh kus sai siis vaidlust ja paksu verd ühistranspordivahendis. Mõtlesin, et lööks ka sõna sekka mõne eriti hullumeelse ja haiglaslikult julma seosega nii, et terve troll mustas mantlis karvase noormehe sõna peale kahiseks ja vanamees vakka jääks või veel hullemini lõugama pistaks.

Sügisreis

Õnnestus veidi kauem magada kui keskmisel reisilisel. Alustasin väljudes kell seitse Mustamäelt Pääsküla/Laagri suunas. Lõpetasin 0130 helistades (kasutult) uksekella isa ukse taga ja edasi (kasulikult) telefonil helistades.

Pettumus leides, et kell 930 ei välju Tartust Tallinna suunas bussi rohkem kui kahel (valel) päeval nädalas. Kella üheks tööle.

Ning kuidas ma keskraamatukogust kaks raamatut kiirkorras viimase külastajana hankisin. Teine nendest asenduseks raamatule, mis ma kolm nädalat tagasi Muhust tulles ära kaotasin. Kuid mida ma võisin leida kodust laualt? Raamatu mis ma kolm nädalat tagasi ära kaotasin! Kas saab minna hajameelsuses hullemaks?!

Aga mu selle korra väsinud ja kurnatud olematute mõtete asemel ootate te kindlasti midagi muud - pilte - siin nad on: http://sisust.pri.ee/ars2006

Koolipapa

Proovisin anda tundi vahelduseks - korrates aastataguseid kogemusi. Vana-Egiptuse jumalad ja kultuur. Õppejõud hindas, et teadmised on väga head ja laiad ning võimaldavad õpilastele muljet avaldada küll, aga peaks rohkem tähelepanu lastele töö jagamisele pöörama. Õige kah.

Tulin Tartust hilisõhtuse rongiga tagasi koju - üle mitme aja. Lugesin edasi "Sõdalase au" - ei, see pole kuidagi sõja propaganda, vaid pigem vastupidi - sellest, kuidas fanaatiliste rahvuslaste maailmapilt on kaotanud üksikisikud ja inimsuse. Kuidas isegi Punane Rist ja ÜRO jalgealla tahetakse tallata. Aga kuidas Šveitslased ikka üritavad ihu ja hingega asja juures olles. Lisaks tutvusin ühe Tuna numbriga, mis isal oli üle jäänud.

Pärast käisin esimest korda käisin korbi Revali konventi kaemas.

Hoovis põles kuur

Sapiseks võtab,
et jälle maailm ei tööta nagu peab.
Anda garantiisse ära,
aga kes ütleb,
et peale viitteist miljardid aastat -
veel teeninduskeskus alles on?

Sapiseks teeb,
et inimesed ei mõista.

Araablane

Araabia täkk (või mära), õieti vaid poolest saadik araablane, aga näe - kätte ei lase - vajab pidevalt "suukorvi" ja kui teda sellest veidi kinni hoiad (ei - jõudu lahtirebimiseks ei rakenda) siis pärast otsustab sind ahistada seistes sinu ja "ratsutamisõpetaja" vahel ja plokeerides intuitiivselt teie akustilise ja visuaalse kommunikatsiooni. Ja kui loom saab aru, et ta vähendatud suurauad/rihmad peaümber tahetakse vahetada õigete ohjadega versiooni vastu, millel lisaks keskmisele hobule on eraldi sadula lihmani kõhupeal ulatuv pikendus (mis ei lase pead lõpmatult kõrgele tõsta ja sellega ratsaniku selili maha prantsatusele visata), siis suksu hoiab oma inimestest kantseldajatega parajat distantsi. Kasvõi jookseb eest. Kuid võitlus kestab vaid seni, kuni rihmad pea ümber - tänu meelituseks kasutet õunale. Natuke vigurdab ka sadula selga saamisel, aga vähe - kui arvestada looma suurust. Pidi teine hoolimata kõigest poolikust araabia verest peale viietunnist ratsutamist ikka veel särtsu täis olema.

Niipalju laupäeva hommikust (peale 13 tunnist und). Korvtoolis jalad vanal jalakapakul. Võõras wifis.

Edasi tuleb Black & Decker GK1435 esmane tundmaõppimine - esimene mootorsaag minu elus. Aga näe kiivrit, kõrvaklappe ja silmakaitset pole. Ka nahkkindaid mitte. Spetsiaalseid. Proovime ... nagu teksases ...

Magneetilisest ülijuhist stardiseade satelliitidele

Släšhtot tõi tänaõhtuse pommuudise - magnetrõngas võib lasta satelliite, relvi. Mõtlesin seepeale, et kuidas see ikka kõige edukam oleks. Minu pilt oleks selline - mägi võiks olla ka veidi kitsam nagu näha ja osa rõngast ning viimast hoogu andev sirge (tõenäoliselt reaalsuses siiski veidi kaarduv) toru võiks ulatuda ka maapeale (kuigi see oleks mitmeti kallim, sest vajaks väga-väga head kinnitamist kaljude külge. Inimesi sellisel meetodil vist üle s saata ei saaks - parimal juhul saaks üles jõudvat ollust orgaanikaks nimetada - 2000 g'd on liiga julm kogus kiirendust. Minu pakkumine oleks siis mäe sisse kaevatud tunnelites - tõenäoliselt palju kallim ja keerulisem (sest objekt rapuks juba kiirendamise käigus risti gravitatsioonile).

Tundub, et ma tegin ka majanduslikult õige valiku.

Augustis kahes erinevas arvutifirmas töövestlustel käies eelistasin palju tagasihoidlikumas Tallinna puumajas asuvat väikeettevõtet uhkes Tartu kõrghoones paiknevale Playtechile. Üks terava ütlemisega tuttav iseloomustas Playtechi kui FI rida. Tol hetkel valisin väiksema, sest see pakub suuremat väljakutset - rohkem vaimult nõudvat loomingulist tööd ja seega ka tulevikus ehk suuremaid väljavaateid karjääriks. Peale selle mugavust elada kodus - pole janti pesumaja, korteriüüri, toidu ja muu värgiga, kuigi ei asu armsas väikses puust linnas, millega aastatega väga ära harjunud. Samas Kolõvani kohta on tegu väikse armsa puumajaga kesklinna suhteliselt vaiksemal serval ja kena atmosfääriga töökollektiiviga.

Aga tänane Äripäev kinnitab veelgi mu valikut: Playtechi aktsionärid vaesuvad. Üldiselt on Playtechis toredaid inimesi - tean nägupidi mitut ja üks korbivend läks sinna hiljuti tööle, aga firmal on mõned vead. Eetilisest vaatepunktist vaadatuna - teenida raha teiste inimeste puhtast loomalikust saamahimust. Mitte mõnujanust - aga SAAMAHIMUST. Palju meeldivam oleks töötada firmas, kes disainiks/arendaks näiteks mõnda MMORPG'i - ikka ennekõike - inimeste lõbu ja meelelahutuse heaks, mitte saamahimu kustutamiseks.

Käisin Tartus, et avastada, et loeng täna ei toimu. Jõudsin tagasi alles hilisõhtuse rongiga.

Käisin taas Gruusia saatkonnas - täna oli palju rohkem rahvast kui Lauriga käies ja teenindajaks ei olnud väga tore ja veetlev (omanikust?) keskealine grusiin, vaid eesti neiud. Gruusias on asjad pinevad - kutsun teid üles käima gruusiapärastes söögikohtades, et avaldada väikestviisi poliitilist meelsust karu vastu.

Maalt & hobusega

Esmaspäeva vara- hommikul laevaga väina ületades sai aru, et hakkame kohale jõudma ainult laeva kõrvale jõudnud "tuulikute" järgi. Ligi tund varem bussiga valges supis sõites oli ehk mõneti müstilisemgi atmosfäär. Õnneks oli tammi kriitiliseimas lõigus samasugune uduauk nagu sadamas.

Võidusõit

Autosõit põle minu ala - võitsin vaid esimese sõidu ja üldkokkuvõttes jäin viimaseks.

Kas sellist elu me tahamegi?

R. rääkis, kuidas tema onule oli Šveitsis käies hirm peale tulnud nähes suurt ladu, kus ei töötanud pea ühtki inimest. Selle nädala tehniline uudis Saksamaalt rääkis 10000 konteinerit mahutavast ja 400 meetri pikkusest kaubalaevast, kus on tavaline meeskond vaid 13 meremeest.

Kas meil on kümne aastaga, kahekümneviie või viiekümne aastaga ka kõik laod täisautomatiseeritud? Lävel seisab vaid tädi ja robotkäru toob vastava lasti veoautole.

Koristamisega tegelevad iseliikuvad tolmuimejad, muru pügavad päikseelektriga vaikselt muru mööda roomavad "kilpkonnad"?

Praegu annab ehitada trükimasina, millele peab inimene andma trükivärvi kanistri(d), ees hoidma paberit ja sisestama kirjutatud/kujundatud/fotografeeritud sisu failid ning klambriga kokkulöödud lehed tulevad tagant välja - või toota õlut - tühjad pudelid ette, siltidega varustatud korkidega kaetud täis pudelid voolavad teiselt liinilt välja. Natuke sättimist ette antud ainetega ja keemikutööd parima retsepti loomisel, aga põhimõtteliselt on vaid transport jäänud veel üheks suuremaks igavaks ning füüsiliseks tööks. Kindlasi see pöördub ja on juba praegu pöördumas. 25-50 aasta pärast töötab inimene looval, juhtival või arendaval töökohal või ei tööta üldse. Isegi arenduses on palju võimalik automatiseerida - jääb kultuur - raamatud, filmid, muusika, arvutimängud, mis vajavad kõik loojaid ja tarbijaid. Aga keskmine madalama laubaga närviline ja loominguliselt mitteaktiivne telekaamööb muutub üha kasutumaks. Ajapikku jõuab isegi ehitus üha lähemale automatiseeritusele. Elektrilised tööriistad juba on muutnud ehitust oluliselt kergemaks võrreldes aegadega, kus kõik naelad tuli oma käega sisse haamerdada ning lauad käsitsi saagida.Teraskonstruktsioon võib olla materjalina kallis, aga ta on odav üles panna - mõned keevitused ja asi toimib. Kes viitsib enam väikeste tellistega müüri rida-realt kõrgemaks laduda - mis raha see maksab? Selge see, et palju. Aga iseenesest ei oleks väga keeruline panna üles masin mis neid telliseid järjest ise laob - törts tsementi, tellis, tellise pikkus edasi. Sada tellist pandud ja kallutus 90 kraadi, edasi tellise laiuse jagu, plörts tsementi, tellis ...

Selline oleks visioon. Parem visioon kui see, et iga vennike peab maksma üle poole oma tuludest, et ülal pidada vinguvaid ja näljas tudengeid, pensionäre, paljulapselisi, joodikuid ... keda iganes kes ise asjadega hakkama ei saa. Toidu tootmine on juba täna üks kõige automatiseeritumaid tegevusvaldkondi - samas on probleemiks ebastandartsus - kõik kartulid pole ühesugused, kõik sead on veidi erinevad. Küll probleemid lahenevad - pakkimine on juba üliautmaatne, töötlus on poolest saadik... meile jääb mätas, et istuda ning mõelda välja uuemaid ja paremaid retsepte, tehnoloogiaid, muuta masinat töökindlamaks ja remontida seda. Loov töö - ei ühtegi niisama tõstmist.

Niimoodi sai kirjutatud rohelisel mättal - päiksekäes ... istudes kartulipõllu veerel ja kiilid tahtsid kangesti mu peal istet võtta, aga ninade hõõrumise tervitust vastu ei tahtnud võtta, vaid lendasid ära. Üks sai veebikaameraga kinnipüütud, kuid veebikaamerad pole mõeldud päiksekäes töötamiseks, teadagi.

Takeshid

Käisin A.'ga kinos - selles kõige tsiviliseeritumas siin põhjaterritooriumide linnas. Väga verine ja sürrealistlik jaapani film. Desert Eagle mahutas justkui palju enam padruneid kui eeldada võiks - ega päriselt lugema ei hakanud. Kindlalt oli aga MP53 magasiin üleliia paisutet. Aga asjad pole olulised - olulised on ideed.

Päevast päeva püüelda kuhugi ja samas elada räpast igapäevast elu. Unistada ja näha unenägusid.

Siga liikluses

Täna hommikul oleks mind Suur-Ameerika tänaval Koidu trollipeatuse juures äärepealt üks Saabi "piloot" alla ajanud. Idioot sõidab autoga teises reas esimese rea peatunud auto tagant lagedale lisades enda fooritule vilkudes järelikult ainult gaasi. Õnneks olin alles just esimese sammu teele astuda jõudnud kui ta möödus (selleks ajaks oli tal kindlasti punane), aga ikkagi oli ebameeldiv ja jäädvustasin. Palju huvitavam jäädvustus oleks olnud Suur-Ameerika tänav täis autosid - kaks pikka rida - ja üks tüüp ainsana järgmise foori ees. (Loogiliselt järeldunuks sellest toimunu - ignoreerides teisi autosid kiirelt ülekäiguraja foori alt läbi sööst, mis just probleem oligi). Kahjuks ei mõelnud tol hetkel sellisele pildile ja nii peate rahulduma mu katsega autonumbrit kätte saada, millele mõjus halvasti kaamera manuaalne ööseade ja automaatika, mis tulenevalt auto tumedast värvist valis veidi halva seade. Siiski on siin kontrastiga töödeldud number (mõelge ise, mis täpselt):

Neljapäeval käisin söögipausil Rahandusministeeriumi kohvikus/sööklas. Üsna nõukaaegne kord ja toit. Hinnalt ka soodne. Aga trepile on installeeritud vinge ratastoolilift. Ja hõbehallides ülikondades slaavi "poisid" jõid keset tööpäeva õlut seal. (Nad ei olnud küll samast majast, mulle tundus)

Reedel käisin söömas Gruusia saatkonnas - Tartus. Parim osa päevast, mis algas hommikusel rongisõiduga, lõppes õhtuse rongisõiduga ning kus põhiliseks tuumaks olid loengud, kus mu vähene magamine ei aidanud mul olla heas vormis.

disklaimer

Rääkisin ühele heale sõbrale ükspäev, kuidas ma suhtun oma bloogi. Täna - unetuna peale esimest tööpäeva voodis keerutades (paras magnetid külge panna ja elektrit toota) mõtlesin, et kirjutaks siia ka. (Unetuse vaev peale esimest tööpäeva ongi ehk tavapärasem, kui enne - teine tööpäev ja järgnevad tõotavad palju enam väljakutseid ning pisikesi ja harjumatuid asju tuua ette.)

Nimelt arvan ma, et bloogi kustutamine tagantjärele on iseenda võltsimine. Iseenda ajaloo võltsimine. Iseenda maine tagaspidine kujundamine. Pean tunnistama, et ma olen seda rasket sammu ka ise vahel astunud. Vahel ütleme - maksimum ööpäeva jooksul - kohendanud sõnastust või sissekande mitteavalikuks teinud. Vahel ehk kirjavigu parandanud ka mõni päev hiljem.

Aga ma ei ole võltsinud. Olen kirjutanud naljaga pooleks, mingite emotsioonide ajel (oo - kui õudsalt emotsionaalne võib mõni inimene olla - õudne!) ehk veidi vildakalt. Selliselt, et mõned päevad hiljem sõnastaksin ehk teisiti. Lisaks midagi. Eemaldaks midagi. Aga ma ei kustuta ometi sissekannet. Ja üldiselt ei muuda teda ka.

Mu sõbrad, kes on oma bloogiga käitunud teisiti - võtke teatavaks, et see häirib mind veidike. See ei tähenda, et ma teid ei austaks või lugu ei peaks, aga see häirib.

Ma arvan, et ma ei või mingil tingimusel oma sõpradeks lugeda inimesi, kes ei oska andestada ja samas hinnata ka neid sissekandeid, mis ma olen kirjutanud kirehetkedel. Või ammu-ammu. Kõige enam vajame me arusaamist ja andestust, kuid samas ei tohi me jätta teravusi väljaütlemata. Samaaegne tervistav pai ja salvav mõõgatorge.

Vahel kirjutan ma elust ja mitte tõsistest asjadest. Viimased kaks sissekannet on sellised olnud - üks neist libises tõsisest asjast tol ilusal päeval mööda. Ei - ei kirjuta nüüdki.

Jätkates viimaste päevade stiili, siis mainin veel, et nädal algas EHI/TLÜ õppehoones, kus külastasin oma seminari retsensendi loengut matemaatilisest filosoofiast. Ma pean ütlema, et filosoofid lähevad minuarust mõnede mõtetega liiga kaugele, otsivad ja näitavad auke, mida tegelikult pole olemas. Kui kujutame ette universumit, kus on kaks ühesugust raudkuuli - Casper ja Pollux - siis saame me neid juba eristada pelgalt selle tõttu, et läbi ettekujutuse muutume me kohe nende suhtes vaatlejaks. Isegi kui me eitame koordinaatsüsteemi olemasolu, siis ikkagi tekib see meile tahestahtmata.

Veelkord mu subjektiivseid arvamusi. Üks mu hea sõber turundab täisautomaatseid puidutöötlemispinke. Üks kena tuttav ensüüme. Olen ikka ja jälle rünnanud siin majandusmehi, kes teevad majandust ainult majanduse pärast. Eks neid ole samuti vahel vaja, aga leian, et majandusmehi toodaks piisavalt ülikoolid üheskoos elukooliga ka ebaõnnestunud inseneridest, keemikutest või kasvõi õpetajatest. Majanduslik nina on rohkem kaasasündinud vaist, organiseerimisvõime ja asja enda tundmine, kui viis aastat kooli (raske raha eest). Asja ennast on vaja tunda kasvõi pealiskaudselt - läbikukkunud insenerina võibolla ehk.

Umbes nagu kahekümnenda sajandi suurimad avastused, mis olla toime pandud diletantide poolt (lemmiktsitaat, mille algset ütlejat ei tea - tuletate ehk meelde?). Majandusmees võib asjas endas veidi diletandiks jääda, aga samas peab ta asja siiski mitmelgi tasandil tundma ja tal peava olema suhted teadjatega.

(öögrafomaan?!?!)

Ja ok-kaunter on kuue päevaga loendanud sada külastust, kümmekond võin maksimum enda arvele kanda, aga siiski - on rõõm, et see päevik siin ei seisa asjatult, kuigi kriitikat, rõvedat sõimu ja mõrvaähvardusi ning kommentaare leidub kahjuks harva. Aga kõigist neist on/oleks rõõmu!

Debian unstable installfest

ka tuntud kui "esimene tööpäev".

Peale ammu nähtud hilist ST TNG osa ETVst kiirustasin õhtal magama, kuid harjumuse jõud on suur ja üles ärkamine vaevaline. Kui lõvikutsu (isata) tööjuurde jõudis polnud töö veel alanud - pikad hommikud on head ja tundub, et edaspidi pole tarvis 940 ajal end paksult rahvast täis trolli pakkida, vaid võib 1005 juba rohkem hingamisruumi andvasse sõidukisse seada, et pool üksteist olla valmis tõsisemaks tööks. Haruldane hommikune kohvi on meeles, aga meelest on läinud võileivad. Nõnda passin momendil, kuni süsteemi installi juhtiv ülemus võimaliku tulevase töökaaslasega toimuvast interviuust osa võtab.

Reaalse tööni kas täna ehk üldse jõuab?

Erilised päevad ei kordu.

Rõõm on omada pikki, aga päikselisi päevi.
Täis päikselisi kohtumisi - ammuste ja uute tuttavatega. Juhuslikult ja etteplaneerimata. Põhilisest ma ehk ei räägi.

Esmalt peale nelja tundi und (harjumuse ohver see inimeseloom) valus ärkamine. Kiire pooltund pakkides - jätkates tekli otsimist - ei õnnestunud. Tõttan trollile, millele kiirustas taas too eeldatavalt GAGi õpetajaneiu, keda olen ka eelmisel semestril maininud - kes pea iga kord sama trolli peale juhtus kui mina toonastel esmaspäevadel - ja ma lähen bussile ju vara.

Rongis loksumine ja magada üritamine.

Rongist väljudes kohtasin L.'i, kes sõitis koju töölt Tallinnas. Temaga koos kesklinna suundudes kohtas ta juhuslikult oma klassiõde R.'i, kes selgus olema sama R.'kellega tutvusin mina just hiljuti arvutivahendusel.

Siis - täna reetsin ma oma finantsteenusepakkuja - Hansapanga. Kuna selgus, et sampos pole internetipangas ülekandetasusid, kui lased sinna kanda palga, osaled teises pensi sambas ja kogumishoiust rakendad, siis tegingi selle hookus-pookuse.

Siis kaks loengut ja kaks teist loengut jäi õnneks ära. Loengus mainiti "lapsgeeniusena" B.'d (minu sõbra A. lõputöö hinde metsakeeraja). B. tuli mulle vastu kui pärastlõunal restorani M. astumas olin. B.'d ma muidugi ei tereta.

Püüdes joosta hilisõhtusele kiirrongile veendusin, et 10 minutiga raske kolimiskandamiga Kaubahalli juurest vaksalisse ei jõua. Viskasin püssi põõsasse ja lippasin automaadi juurde, et
raha võtta. Käisin veel isa juurest läbi ja lisasin mõned pagasi kotid. Ja - purssisin kaks ja pool tundi saksa keelt neiule välisüliõpilasele. Oh - oskaks paremini. Aga ehk proovin ikkagi tulevaks sügiseks end veel deutschlandi münsterdada.

Kaamera tuli meelde üle poole kuu. Tühjakslaadida.

Tornide linn

Teisipäeva õhtupoolikul kutsuti Tartusse tööintervjuule. Sõitsin siis kolmapäeval kell seitse kiirustades (ja vähe-vähe maganuna) välja. Meenutades eelmist Tartusse sõidu episoodi - juunis - siis helistasin tallinna bussi saaabudes Tartu bussile, kes ütles, et tema buss on täis. Nõnda sõitsin siis Tallinna kaudu (jälle 50 kr mahavisatud raha) ja avastasin, et suurlinnade vaheline bussipilet on jälle ebasoodsam. Tudengite soodustus on talumatult väikseks kahanenud - 20 krooni - see pole ju raha! Eriti arvestades % kukkumist - ennemalt oli ikka soodus kirjade järgi 30%. Õhtul sõitsin tagasi Lindanisesse. Ja täna käisin teisel tööintervjuul. Oh - kogemused - nii said esimesed kaks tööinterviuud tehtud.

Kõlab nagu unistuste teadusprojekt ...

"Dr Baker watched over 700 Star Trek episodes — more than 624 hours — to investigate the relationship between ancient mythology and today's popular culture. "

"A PhD thesis based on Star Trek has won an Australian university's top academic prize. Dr Djoymi Baker's 90,000 word dissertation 'Broadcast Space: TV Culture, Myth and Star Trek' was awarded the University of Melbourne's Chancellor's Prize for Excellence in the PhD."

(slashdotist kopisime)

hing

"Teiega on paha lugu! Ilmselt on teil tekkinud hing."
Hing? See kummaline, iidne, ammu unustatud sõna. Vahel me "puistame hinge", ütlesime "hing täis", "hingevõtja", kuid hing - -
(Jevgeni Zamjatin - "Meie")

Loen. Ja puhkan. Veedan kasutult aega ning otsin tööd (kui kellegil lugejatest on pakkuda Tartus v. Tallinnas infotehnoloogia (progemise või joonestamise või ka riistvara) või kirjutamise alast tööd, siis teatage).
Eile-täna on naabertalus keskajaspetsialistide väike konverents - enamasti välismaalased. Aga ka Anti S. ja Marek T. Kuulasin eile õhtupoolikul paar tundi - sealhulgas Anti esinemise.

Varandus

Lipud

Kindlasti on igal ühel teist mõni vana vabariigi aegne sini-must-valkjaskollane siidlipp kirstus. Punaste Muhu siilikute ja tekkide ning roostud rättide vahel.

Suvepäevad ja hällipäev

Minu jaoks peamiselt reis.
J-G J. helistas mulle reedel praamilt ja teatas, et tuleb ka rattaga. Ühinesin mulle seni vähe tuntud isikuga sõiduks Orissaarest läbi Saaremaa põhjaosa suvepäevade toimumiskohta. Minu reisi algpunktist (kell 1309) sai kokku umbes 97 km. Läksime läbi Maasilinna ja jõudsime põhja maanteed pidi 5 km kaugusele Leisist, kus põõrdusime väiksemaid teid pidi Anglasse ja edasi Karjasse, kust edasi taas väiksemaid teid pidi otse Mustjala suunas, õieti Mustjala taha sihtkohta (2115 olime ehk kohal).
Täna hakkasin üksi väntama tagasi (1435). Esmalt peatusekene Mustjalas (jäätis ja gaseerimata limonaad). Edasi Võhma suunas, kuid pöörasin kuskil enne ühe maalinna pärast väikestele teedele, kus lõpeks päriselt võpsikusse sõitsin ja vist aastaid kasutamata metsateekesi kasutasin. Lõpeks viisid siiski õigesse kohta välja. Edasi põhja teed pidi Assukale, kust otsisin R.'i taga - sain tuttavaks eelseisva põlvkonnaga ja veidi süüa ning lõpeks selgus, et R. ei olnud saanud bussipiletit - väljamüüdud ju kõik pühabaõhtused Saaremaa piletid. Siis otsustasin siiski jätkata teekonda - seni oli läbitud 32 km. Leisile jõudsin (2002) ja Saaremaa tarbijate ühistu pood oli kaks minutit varem kinni pandud. Teist poodi külastama ei hakanud. Teel tuli mõte lühendada eelmisel sõidul lühendamata jäänud teeosa - liikuda teistpidi risti üle eelmisel korral valitud ristmiku ja suunduda üle põlluteede suurele Kuressaare maanteele. Saigi teostet. Tagavere juures jõudsin teele. Kümme kilomeetrit edasipeatus mu ees üks auto - mõned suvepäevadelt naasvad korbivennad küsisid mu saatuse järele ja eriti midagi tarka ma ei rääkinud. Ehk loevad nad seda siin nüüd ja ehk annab see rohkem.
Edasi sõitsin juba tuttavat teed Saiklast ja Orissaarest mööda otse suurele tammile. Kui enne tammi juba ohtlikult pimenema hakkas, siis sai tuli käima pandud, kuid miskipärast annab ta valgust vaid siis, kui lamp on suunatud üsna üles. Seega natuke ka näkku. Aga punase tagalaternaga jalgratturist mööduvad autojuhid vahel õnneks üsna viisakalt. Kuigi vändata oli muidugi raskem. Naljakas oli, kuidas tulega jalgratta eest jooksis tammi serval roo ees tükk maad ära väike reinuvader. Ei tahtnud vist tihedasse roogu minna või oli seal vesi all, igatahes peale mõnda maad eest ära jooksmist lippas siiski roogu.
Vihastasin koera peale, kes mulle mitusada meetrit Nautse külas jaanalinnufarmi vahel külateel järgi jooksis ja peale haukus. Mulle ei meeldi haukivad koerad. Karjusin ta peale - "Minu peale ei haugu! Koeranärakas!!" või midagi selle sarnast, aga loll loom ei saanud aru. Adrenaliini küttis põhja. Mõneti sarnaselt mõnede inimeste mõnedele seisukohtadele, mida siin selgitama ei hakka. Aga olgu öeldud, et ma ei salli topeltstandardeid. Neiud võivad ju olla "nõrgem sugupool" vms, kuid mina seda nüüd küll ei tunnista. Vähemalt vaimselt nõuan ma neilt sama palju. Ja kui mõni asi ka on, mida ma ei pea normaalseks või mis mind üsna ärritab, siis see ei tähenda veel, et ma inimest tervikuna selle pärast halvasti hindama hakkaks. Vähemalt enamasti. Vähemalt siis mitte, kui inimene minu argumenteeritud seisukohad ära kuulab ja mõnes teises asjas nendega nõustub.
Ahjaa - 25 korda taburetiga kolme meetri peale lennata on võimalik ainult purjus peaga. Kainena ma ei taha lennutamist. Ma ju kardan kõrgust!!!

Ja reisi lõpetasin pilkases pimeduses kodukülla sisse sõites umbes 2330 paiku.

Solva teenindajat, mõnita!

Kes on süüdi Sinu tänases kehvas tujus? Ehk on seda selle poe müüja, kust täna hommikuse jäätise ostsid? Või teenindaja, kes parseldas Sulle tolle risu, mis maksis ränka raha ja järgmisel päeval katki läks? Loomulikult peab müüja vaatama ja mõtlema enne üheksa korda kui julgeb Sulle müüa miskit kraami. Kas oled tihti tundnud, et mõne toote või produkti eest küsitakse häbiväärselt palju krabisevat eriti kui arvestada selle toote olematut kvaliteeti? Selles kõiges ei ole süüdi mitte poe omanik või kauba valija, vaid teenindaja, sest tema vastutab oma näolapiga Sinu ees. Karista teda! Solva ja mõnita teda kui ta on hakkama saanud sigadusega! Või remondimees, kes Su auto putitamise eest kurja kogust ränga higi ja vaevaga teenitud raha küsis - ka talle on Sul õigus oma rahulolematust väljendada.
Nemad - teenindajad - on kõigest harimatud proled - väiksed mutrikesed kurjade kapitalistide masinavärgis, aga sellised mutrid, kellel kogu see masinavärk püsib ja auru kogub. Seega - karista neid - solva ja mõnita!
(Lugemiseks läbi huumoriprisma - viimane ostke lähimast hästivarustatud kauplusest hea teenindaja käest)

Vol 1

Haiguste ja tööde kiuste on hällipäeva tähistamine vol 1 /2006 õnnestunud.