Niisiis - kell 745 suundusin hädiselt ja vaevaliselt Slotherrenvej suunas, kus asub politsei leitud asjade hoiu punkt ja kus kord kahe nädala jooksul laupäeva hommikul peetakse jalgrattaoksjonit. Suhteliselt pisike ruum - seinal oli silt, et mitte üle 150 inimese (või ratta). Igatahes rattaid oli terve virn - alustati 25 krooniste pakkumistega, mindi edasi 50 kr ja üle 1000 kr ainult 100 kr pakkumistega. Ootasime, et rahvahulk väheneks veidi, aga seda ta teha ei tahtnud eriti ... ühele muidu toreda olemisega 21 käigulisele rattale tegin siis ka pakkumisi (juba kolmas v neljas, millele vahel kätt tõstsin) ja leidsin end ühel hetkel 400 kroonise pakkumisega ratta omanikuna. Selgus, et juurde pidi maksma maksud - 96 krooni ja 20 krooni ratta "lahtilukustamiseks" töömehele ukse taga - lahe piibuga vanamees muudkui lõikas lukke - siin lõikab juba ülejärgmist, mis oli kõigest trosslukk ja tegi palju vähem sädemeid kui minu raami külge kinnitet lukk.
Vantsisin siis kahe rattaga kodu poole üle tunni aja - ikkagi 3-4 km teed. Üsna kodu juures nägin silti "aosta pizza" - võiks keegi eestis ka sarnast kaubamärki kasutada - "a osta jalgratas" nt.
Kodu hoovis püüdsin ratast käima saada, aga jah - politsei oktsjonilt ostmine on põrsa kotis ostmine. Tagaratta kumm on puru ja keegi "inteligent" on seda parandanud sise ja väliskummi kokku liimides ühest kohast. Lisaks on osalt alumiiniumveljel servad maas, püüdsin ühte poolt painutada, aga tegi hullemaks. Lisaks on uuel rattal jalgratta ventiilidele mõeldud rehvid - vana ratta muidu sobivas mõõdus kummid on aga auto rehvile - samas olen seda juba korra ju sel suvel suuremaks nüsinud ka, ei hakka praegu arhiivis tohnima, aga see juhtus juuli keskel ja kindlasti mainisin ka.

Õhtul käisime kunstimuuseumis tunnikese. Mõtlesin, et mis siis kui keegi maaliks "kohtumõistmist Parise üle" tänapäevases vormis - Parise riietaks digilaigulisse moondamisvormi kuulivesti ja kevlarkiivriga, piigad tõmbaks piitspeenikesteks, blondeeriks ära ja grilliks solaariumis kuldpruuniks (väkk, kuidas mõned inimesed seda ilusaks saavad pidada?), värviks huuled, sõrme- ja varbaküüned ... lisaks veel mõne tattoo intiimsematesse piirkondadesse? Hobuse asemele käib suur ja kandiline Hummer puu taha. Aga lugu on ikka sama ... Trooja sõja aegne. Ja muidugi - kunstimuuseum on ka ilus suur tasuta külastamist vääriv kot, kus saab vaadata sajandite vanuseid taieseid - isegi igal sammul ei jälgi sind valvekaamera ja pea kõik pildid on kaitsmata klaasi või mõne muu silmnähtava meetmega. Ja nimed autoriteks ... ! oioioi! Isegi minusugune võhik teab!