Kunagi olen seda mõtet siin ehk ka maininud, aga mulle meeldis üks (võimalik, et vale) kirjeldus budistliku tee õppimisest. See käis läbi krahhide ja tunnetuse valest.
Oli esimene tasand - läbi teha rituaalid, täita neid päevast päeva piinliku täpsusega.
Seda tegid noored mungad aastaid, kuid õpetajad valisid välja nende seast mõned, kes jõudsid teisele tasandile, kus selgus, et pea kõik enne õpitust oli vale. Tuli õppida uued rituaalid, uued teadmised. Ka neist valiti välja mõned, kes jõudsid kolmandale tasandile, kus selgus, et varem õpitu oli vale ...
Mõneti töötab ka meie koolisüsteem sedasi - aste-astmelt kaugemale. Esmalt Newtoni füüsikaseadused, siis selgub, et midagi olulist jäi puudu ... minnakse edasi ja eelnev muutub erandlikuks.
Kool peaks innustama omapäraseks, ise mõtlema. Aga see tuleb vaid läbi "revolutsioonide", kus selgub, et asjad olid keerulisemad, kui varem mõeldud/arvatud.
(Urr! Tööle peaks minema!)
1 aasta tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar