Rebides end lahti hommikusest laiskusest vedasin end nelja paiku linna ja peale mõningast otsustusvõimetust valisin Gruusia saatkonna. Või peaks seda nüüd Georgia saatkonnaks kutsuma hakkama. Sõin ja jõin. Vaikuses, mida häiris mõneks ajaks vaskpuhkpillides ja jõuluvanarekvisiitides kamp, kes mööda tänavat patseeris ja pööras Rüütli tänavale Rae platsi suunas.
Kummaline, kui häiritud olen ma sellest, et mul ei ole võimalik midagi rääkida. Olen ohver, keda muudkui räägitakse ja räägitakse. Talletan pisikesi detaile, aga kannatan, sest mul pole midagi öelda. Igatsen seltskonda ja igatsen vaikust. Samal ajal. Igatsen kuulamist, aga kannatan sõnade all, mida mulle peale valatakse.
Mitte, et nad kasulised poleks mõnest nukast, aga paljud on kunagi kuuldud. Vanad. Siiski.
Pühaba õhtutel kummitab esmasba hommik ja selleks vajalikud toimetused. Varane tõusmine peale kahte mõnusat 10+ tunnist une päeva.
PS: Stiilinäide ka (üle keskmise hüva): Wos (teate küll - ambassador of U. S.) olla öelnud hiljutises interviuus, et talle meeldib klassikaline maalikunst ja skulptuur ja et ta on Eestist ostnud ka Aapo Puki ja Tauno Kangro teoseid.
1 aasta tagasi
1 kommentaar:
Sa oled vastuoluline. Vaikus ja sõnad.
Postita kommentaar