on näha seda värvidemängu, pimeduse ja punasuse kontrasti, mida pakub Lasn... uihh, tahtsin öelda Annelinna tagant üle pilvejoone paistma hakkav Päikese Mäng. Pilvepiiri selge joon horisondi kohal nagu Iseseisvuspäeva hiiglasliku tähelaeva serv, üle mille on kõik punase-oraanži triibuline. On unistus lennata ... lennata poolpimeda viduse maailma kohal - vastu valgusesse ... oraanžide pilvede suunas. Lennata igavesti.
Olla vaba Universumis. Olla Universumiga üks.
Kuni oraanzist kumast saab kollane laialivalguv hiiglaslik kera laia kettaga ümber selle (kas Päike on üleöö hiidtäheks saanud?). Kuni tulevad kiired pilved läänest, mis kihutavad üle taeva - vastu Ida mõõtmatutele Jõududele.
Kuni Lääne Ratsavägi muutub ühtlaseks halliks massiks - vaid veidi korrapäratut tupsutamist. Kuni Luunia korstna suitsusammas (pea horisontaalne) on üks Lääne Ratsaväega. Värviline Ime on kadunud kuskile sisse ... millessegi.
Ja päev on alanud ... kohvi on sees ja pea-pea ootavad õpilased...
1 aasta tagasi
4 kommentaari:
Kui mul veab, on mu akna taga hommikuti meri. Kui veab natuke vähem, siis on eemal lumised mäetipud. Enamasti on mets, sellega on ka vedanud.
Muide, oled sa vaadanud Annelinna maju õhtupäikeses? Ühel hetkel ma vaatasin ja hakkasin neid maju armastama. Südamest.
Kord sõitsin kevadõhtul koolist koju bussiga, päike punetas taevas ja meeldiv oli olla. Siis järsku märkasin, et Annelinna majad põlevad. Kõigist akendest kiirgas punast tuld. Ja ma rõõmustasin selle tulekahi üle. Sest see oli nii ilus.
Meri on vabadus ja hirm. Ma ei tunne tema kohinat, ta kohin ei ole harjunud olema minu kõrval - minu meri on selleks liiga väike. Kas üldse saab öelda "minu meri"? Ei, meri on omandamatu. Olgu sul kui iganes suured laevad ja palju jõudu. Meri on vallutamatu, sa vaid puudutad tema pealispinda.
Tegelikult on iga meri mõõtmatu. Ja igaüks meist on meri.
"Inimesed klaasist majades uputavad laevu."
Ütles kord ühes lahedas vägivaldses eneseabifilmis mõtlik pubiomanik.
Klaas on imeline, sest ta peegeldab. Täitkem maailm klaasist majadega, et neis saaks uputada laevu ja nende majade klaaspinnalt saaks peegelduda uppuvate leekides laevade kuma. Ilu pärast.
Igavese ilu pärast, mille annab mälestus.
Koit ja hämarik. Ilu algusest ja hävingust.
(heh - liialt nooruslik sai minu kommentaar - osalt tõde, osalt lõbu - tegelikult mõtlen veidi teisiti enamasti)
Minagi imetlesin täna värvide mängu taevas. Ja üldse on täna taevas harukordselt huvitavaid värve pakkunud vaatamiseks. Mingigi lohutus selles neetult masendavas tööpäevas.
Khm, kirjapede minus ei anna rahu - sees saab ikka KOHV olla, mitte kohvi. =)
Postita kommentaar