Iraagi kukutatud diktaator Saddam Hussein teatas täna avalikkusele läkitatud kirjas, et ta läheb võlla kui ohver.
Kuigi sõnade ohver ja ohverdamine tüved on samad, siis minuarust on kontseptuaalselt tegemist täiesti vastukäivate asjadega. Ohverdus on vabatahtlik (kuigi ehk kultuuriliselt determineeritud traditsiooni läbi), ja religioosne talitus. Ohver ollakse aga selgelt vastu iseenda tahtele - üks kõik, kas lihtsa kriminaalkuriteo või võimu monopoli omava (religioosse või sekulaarse) organisatsiooni loodud rituaali käigus. Niisiis - pealkiri ei lähe kokku esimese lause sisuga. Tõsi - edasises tekstis vasturääkivus väheneb. Mõneti võib olukorda mõista, kui ohvri olukorraga leppivat avaldust, sisuliselt on aga muidugi tegu trotsliku üksikindiiviidi katsega iseenda mõju veelgi suurendada ja jätta ajaloole sügavamat pitserit.
Põrgu märtrite riiulile (nt. A. Hitler, Nürnbergi ohvrid) trügib üks semiit juurde. Läheb vist trügimiseks ja kismaks?
Ohvriks nimetaks ma II ms kontekstis näiteks ka Günther Lütjensit - kui keegi valib tee sõjaväelasena, siis on tema ohvriks olemine küll mingil määral kaheldav, kuid ometi võiks pidada teda - admirali, kes uppus/hukkus Bismarckil - tänu tema osalusele protestis natside tegude vastu juutide suhtes ning "Kristallöö" ajal. Muidugi sai ohvritena hukka ka juba varem üsna palju kõrgeid ohvitsere - muuseas Hitlerile vahetult eelnenud kantsler - Kurt von Schleicher.
Husseinist saab ohver ehk vaid Iraagi sisekonfliktis erinevate islamivoolude vahel.(Panin lingid saksakeelsele wikipediale, asendage prefiks de prefiksiga en kui teil on mõistmisraskused või soovite võrrelda)
1 kommentaar:
Kui ma ohverdan Kabokla Zuremale ütleme lihava pruuni kana, siis nimetet kana on ohver või ohvriand. Kui Hussein arvab, et tema surmaga tehakse ohverdus, siis on ta ohver.
Pealkiri on siiski täitsa mööda, Hussein pidas silmis seda, et ta on kuriteo "ohver" ja läheb süüta surma.
Aga pealkirjastamisel on Eesti ajakirjanikud muidugi eliittasemel.
Postita kommentaar