Vabadus

Mis ühendab Volkswageni põrnikat, Samuel Colti kuuelasulist, Inglise pikkvibu, pistoda või mõõka, või pere- ehk priinimi ? Mida nad tähistavad? Üldisemalt autod ja (tuli-)relvad.

Nad tähistavad vabadust! Mõõk oli aadliku sümbol. Seda ei võinud käsitleda mõni räpane talupoeg. Koltrevolver sümboliseerib vaba kauboid metsikus läänes. Temaga seostub ka hobune - liikumisvabaduse kehastus enne asfaltdzunglite rajamist. Vabadust!

Hummer ei ole enam üksnes vabadus, vaid on võim. Nagu ka mõõk võib olla võimu märk. Eriti veel kristlikus kultuuriruumis, kus mõõk on transformeeritud risti kujuliseks ja sedavõrra seostub Jumala pojaga. Miks mõõk on risti kujuline? Miks katana või paljud idamaa mõõgad ei kanna endas risti märki? (Sellele küsimusele täna vastust otsima ei hakka, see kuuluks postmodernistlike semiootiliste nišiajaloolaste tegevusvaldkonda.)

Auto puhul oleks justkui võime pidada ülal seda põlevat vedeliku neelavat looma märk suutlikusest ellu jääda. Revolvri ja mõõga puhul on see ehk vähem märgatav, kuid vaieldamatult on tapariist darvinistliku ellujäämisvõitluse sees oluline lisaargument ja võimaluse looja.

Ja üleliia ratastega metallkastidega täidetud maailmas võib metallkasti puudumine muutuda vabaduse sümboliks, kuid seda mitte postdiktatuurses riigis, kus auto oli hüve, mida said lubada endale need, kes olid suutnud tõestada oma riigitruudust siseluure organitele. Autoostu load. Meie - alla kolmekümneste põlvkond on sellest ainult kuulnud. Neljakümnesed on ehk juba ka näinud ja nendest väga paljudele on auto seepärast vabaduse sümbol ja mitte sinist vingu eritav lehkav tapariist.

Isegi mina mõtlen viimasel ajal, et peaks minema autokooli. Mu vennal on load juba neli aastat - rohkem aastaid, kui mina temast vanem olen. Load on väljakutse ja muutuvad selleks üha enam. Artur C. Clarke otsustas enam mitte autorooli istuda, kui sai load kätte väga-väga mitmendal katsel kuskil Austraalia ääremaal ja sealgi kehva hindega. Kubric ei usaldanud oma elu ka kogenud pilootide kätesse peale seda, kui oli võtnud mõned piloodi tunnid ja näinud kui raske see on. Neil meestel oli juba siis, mida kaotada.

Minu isal pole kunagi lube olnud, temalgi oli mida kaotada. Minu emal pole autojuhilube olnud, küll aga on olnud mootoratta load. Vanaemal olid autojuhiload, mida ta suurt ei kasutanud. Võibolla sõitis mõne korra rahvakirjaniku ja stalini preemia laureaadi J. S. autoga, kuni tema veel elas. Ikkagi naaber ja sugulane. Vanaisal oli külgkorviga mootoratas, temagi ei juhtinud autot. Mootoratas (ja isegi jalgratas) on muidgi auto erivormid ja seeläbi samuti vabaduse sümbolid. Mootoratas võib olla ka hulljulguse ja surmapõlgurluse sümbol, oma kõhuli asendit vajavas vormis nn jaapanlased. Aga pikkade sarvedega tsiklid on pigem maantee vabadus. Isegi nn "lendav taburett" on vabaduse sümbol.

Eelmisel nädalal rääkisin endise koridorinaabri ja muidu toreda ajaloolase S.'ga. Ka autodest. Tema arvas, et ei hangi endale ja ei pidanud väga oluliseks. Mul oli tunne, et ma olen miskipärast hakanud pidama olulisemaks. Vähemalt load - väljakutseks ja prooviks. Võibolla ka ... metallkast. Väike.

Tegelik vabadus saab olla vaid aparaadis, mis võimaldaks meil liikuda läbi aja ja ruumi. Mis annab meile liikumisvabaduse, hoiab meid soojas, annab süüa ja rahuldab muud esmased vajadused.

Mõtlemine on vabaduse sümbol ... mõtlemiseks on vaja nimesid, on vaja asju nimetada ja ära tunda. On vaja klassifitseerida ja lahterdada.

(Aga emotsioonid on ahelate sümbol.)

PS: Isegi hipiliikumise üks sümboleid on lilleliseks maalitud volkswageni odav minibuss! Selles on nii vabadust, sõltumatust, segast koos olevat sotsiaalsust ... ja ometi auto.