"Esiteks pead sulgema hüvede ukse ja avama puuduste oma. Teiseks pead sulgema kuulsuse ukse ja avama alanduse oma. Kolmandaks pead sulgema jõudeoleku ukse ja avama vaevanägemise oma. Neljandaks pead sulgema une ukse ja avama valvamise oma. Viiendaks pead sulgema rikkuse ukse ja avama vaesuse oma. Kuuendaks pead sulgema lootuse ukse ja avama ootuse oma."

Raamat läheb üha paremaks, kuid ähvardab lõppeda. Nädalaga raamat - isegi suhteliselt hea tulemus.

"Reisime siis edasi. Järgmine peatus Tartu." kaigub üle rongi vedurijuhi hääl. "Oleme jõudnud Tapale" kõlas mõne aja eest. Kena rahulik ilusate teravate kõrvadega hundikoera moodi, kuid väiksem koer on vastas pingi all. Vaatab nii armsalt. Püüab magada, aga rapub.

Kui ma peaksin kunagi vedurijuhiks hakkama, siis ma räägiks ka nii. Sedasi ei kõla nagu masin. Nagu trollis monotoonne naishääl "Järgmine peatus" (ja edasi hulka vaiksemalt) "Balti jaam".

"... Esimene peatus Tapa. Teise klassi vagunites tinapanemine ning ... keelatud... Siiski esimene peatus Ülemiste." ütles ta välja sõites.

(Aga äkki see on kurikuulus Coelho, kelle toon siit läbi kumab? Võlts? Muinasjutt?)