esmaspäev, 8. jaanuar 2007

"Õpetaja-õpetaja!"

Pikkadel sammudel läbi koolimaja koridoride tormates kostuvad ühtäkki mu selja taga sammud ja hüütakse: "Õpetaja-õpetaja!".

Neiu K. küsib mis mu nimi on.

Pean tõdema, et ega ma oma nime vist väga kuulutama pole harjunud. Nimi seob isikliku eluga, praktikal tunnen end loomulikult veidi võõrkehana (nagu üldse sotsiaalses keskkonnas - kui just büüne peale ei satu).

Mida mu nimega siis peale hakatakse? Googledatakse? Jõutakse siia? Kui jõutakse siia, siis olgu K. tervitatud. Sellised väikesed ekstravagantsused lisavad elule värvi ja teevad päeva alguse toredamaks. Annavad põhjust imestamiseks.

3 kommentaari:

Kuri Hunt ütles ...

Õpetajatega tehakse selliseid kummalisi asju nagu armutakse nendesse. Nime on tarvis selleks, et rääkida, oi mul on õpetaja, kelle nimi on M ja ta on niiii nunnu. Loomulikult võib olla ka muid põhjuseid. Jah. Aga nii hea on ju mõelda, kas pole?

lontu lõvikutsu ütles ...

Oled ikka lontrus küll, igaüks mõtleb oma rikutuse tasemel! ;-)

Üks tuttav on rääkinud, kuidas ta oli kaheksandas klassis armunud noorde meesõpetajasse, kes kramplikult oma konspektis kinni istus ja seda ette luges. Ülejäänud klass olla õpetajat vihanud. Minule ei jäta samuti kirjeldus head muljet.

Aga mina ei ole õpetajasse armunud olnud!

Aga kaheksas-üheksas klass on sellest kohast muidugi ilus aeg - on veel hirm, ei jule ... aga asjad on olulised.

Parem olla muud põhjused.

Kuri Hunt ütles ...

Jah, ega peagi kohe olema armumine. Mina näiteks jälitasin ükskord oma õpetajat, sest mul ei olnud muud targemat teha ja see tundus äärmiselt totter. Eriti totter tundus mõte, et ta näeb mind ja arvab siis ei tea mida. Gümnaasiumis kiusasin lihtsalt ühte praktikanti sõbrapäeval, sest ta oli nii...kah mitte just kõige parem õpetaja :D Ja see, mida ta keemiast seletas, sellest ei saanud praktiliselt keegi klassis aru ja kuna oma pärisõpetaja puudus koolist, pidid kaks kõige targemat plikat ülejäänud klassile üle rääkima selle, mis too tüüp seletas. Lihtsalt tore oli teda kiusata ja vaadata tema segaduses nägu.
Sina Lauri, helista jah oma endisele õpetajale ja tekita tal traumasid ;) Tegelikult ka.

Minu blogide loend