Laupäev - vaikne järelkaja. Väsimus. Liiter ACE'd ja pähklirosinasegu on tänased nö nutriendid.
Tegin algust "Galapagosega". Veel üks särav võrdlustest kubisev lähenev apokalüpsis. Sedakorda tundub tulevat finantsilist laadi. Majanduse kokkukukkumine. Üleilmne uus apokalüpsis ja väljapäästarbimismaniakaalsusest.
Kummaline ... ma arvasin "Sinihabeme" põhjal aastaid, et Kurt oli muutunud rahulikumaks ja leidnud midagi. Õnne laadset, ehk. Sisemist rahu? Aga selgub, et "Galapagos" on kirjutatud vaid kolm aastat varem ja väga täis rahutust. Kurbust. Masendust. Ja peale "Galapagose" kirjutamist üritas Kurt enesetappu. Raamatut jutustav "hääl" tunnistab ka, et on surnud.
"Suured ajud", mis on kõiges süüdi. Igal pool täis valet. Kõike üleautomatiseerimas, tööst kõrvale hiilimas.
Aga positivistina lisan selle lingi marsi terraformimise kavast. Või ökosfääri genotsiidist.
1 aasta tagasi
2 kommentaari:
3 aastat ei ole "vaid!
3 aastat on terve igavik täis mõtteid, mõttetorme, õudust, valu, helgemaid hetki...
3 aastat tagasi olin mina veel suurem inimvare kui praegu. 3 aasta pärast olen võibolla ontlik tudeng, undruk seljas ja lauluviis huulil.
Vabandust liiga drastilise sõnavõtu eest :)
3 aastat oleneb vanusest.
3 aastat on 3 aastasele terve elu.
3 aastat on 6 aastasele rohkem kui igavik.
3 aastat on keskkoolilõpetajale pikk aeg.
3 aastat on ülikoolis õppijale päris palju.
3 aastat on kolmekümnesele kümnendik elust.
Keskealisele väike üleminekuetapp.
Või muidugi võib kolme aastaga igas eluetapis juhtuda Kõik. Tegelikult võib inimene 5 minutiga muutuda. Kõiges. Elavast Surnuks.
Tulid meelde Iris Murdochi raamatute kangelased - keskeas või suisa vanemale eale lähenevad mehed, kes Muutuvad.
Aga ajaga tekib siiski teatud ... kannatus. Vastupidavus. Üldiselt on vanemaks saades veidigi kergem. (Või ma olen ikka veel sinisilmne Lootja, kui peaks olema Ootaja)
Postita kommentaar