Utlibi eest kitsale tänavale suundudes nägin enda taga üht lühemat naisterahvakogu. Sammusin edasi ja kui uuesti taha vaatasin, siis tundsin ära - I. A. - minu juhendaja semiootika päevilt. Arvas ikka, et oleksin võinud seal magistriga jätkata, aga tegelikult olen rahul ajalooga. Vestlesime teel üle Turu silla ajaloo õpetamisest ja minu saatusest.
Pärmivabriku ees - ülekäigurajal Annelinna pool bussipeatust - oleks üks Laada maniakk mind äärepealt alla ajanud. Astusin ausa mehe kombel ülekäigurajale - autoni oli oma 60-70 meetrit ma arvan - piisavalt maad, et ma üle jõuaks kui auto aeglustab tempot veidi. Kuid olin oma majesteetlike sammudega alles kolmandiku peal kogu teest - seega täpselt rooli ees - kui autol oli minuni vaid 6-7 meetrit, sest see hull ei olnud hoogu natukenegi maha võtnud. Seega - hüpe!! Kahjuks jäi number üles kirjutamata. Ei tea, kas mees oli pime või magas. Mina muidugi tumedas, aga ometi valgustatud kohas.
1 aasta tagasi
2 kommentaari:
Tegelikult ma võin sulle kinnitada, et vihmamärg esiklaas on pimedas täiesti läbinähtamatu. Sind võis lihtsalt mitte näha olla, sõna otseses mõttes. Vihmapiisad murravad seda oranži valgust ja sina oma tumedas mantlis...
Mina olen küll heleda mantliga, aga ikka seisan teeservas kuniks auto silmanähtavalt aeglustab või peatub.
Minu õigus küll üle tee minna, aga samas kokkupõrkes autoga purunevad minu luud ja siseorganid...
Lihtsalt mõttelõng. Lada juht võis muidugi olla pensionär, kellel silmanägemine kehv.
Hea, et terveks jäid!
nirtil on õigus, ise pead oma elu ja tervise eest hea seisma! Seekord läks sul õnneks, aga ...
Postita kommentaar