Mul on kausta vahel paber õppelepinguga, sellel on Klavs Randsborgi allkiri. Hommikul higisena ülikooli jõudnud (vändates, nagu ikka) avastasin, et olin paberid maha unustanud. Seega ootasin millal professor Klavs oma telefonikõne lõpetas ja uurisin asja, saatis mind lähema avaliku arvuti juurde pabereid meilile saatma. Mõeldud-tehtud, aga tagasitulles oli tal juba keegi ruumis. Niisiis - ootasin. Ootasin ja läksin närviliseks, otsisin võimaluse (oh, see oli ka tükk tööd, aga taanlased on kenad ja abivalmid) ja sain prinditud, suisa kaks eksemplari igaks juhuks. Täitsin ühe ära ka, ootasin lõpuks ära ja kui Klavs välja vaatas, siis teatas, et ma oleks võinud ikka koputada ja pistis mulle kätte välja prindit paberid. Okei - mina pistsin talle omakorda kätte väljaprindit JA vajaliku infoga täidetud paberi ... mille peale ta muidugi "ohoo" tegi ja sinna allkirja andis. Kogemata olin mõlemad korrad lepingu koos lisalehega printinud ja sain allkirja siis pealehele ja lisalehele (mida mul ilmselt vaja ei lähe, sest kolme ainet ma ei võta). Huvitav, kas leping peab olema ühes või kahes eksemplaris ... igatahes tralli kui palju ja mul on üsna näru tunne, et professorit siin tüüdanud olen. Õnne korral ilmselt enam temaga tegemist ei tule, peale selle ju ebameeldiv see, et ma ise arheoloog ei ole. Aga näe leping on kogemata arheoloogia oma! Aga kus te arheoloogid kõik olete? Mari, Kristel, Priit? Tulge Kopenhaagenisse õppima Erasmusega, kui veel võite! :)

Postkontorisse ei tasu minna kell pool viis, tõenäoliselt annab numbriautomaat 20 numbrit suurema numbri, kui see, mis parasjagu tablool. Aga ma käisin. Viis-kuus klienti olid küll juba putkanud minema kiirustades, kõik tahavad koju.

Kodus oli C. laua taga paberitega. See on esimene tööpäev, mil C. on kodus olnud ... sest homme on tal tööinterviuu iseenda töökoha tagasi saamiseks/edasi jäämiseks. Segasin teda veidike oma asjadega, mille lõpus ta kobis köögist oma elutuppa diivanile ja tõmbas ukse kinni. On teine stressis, püüdsin lohutada, et võtku vabamalt ... hakksin pärast mõtlema, et tegelikult toimivad töökoha hankimisel kindlasti samad printsiibid, mis isiklikes suhetes. Üldiselt olen ma töökoha hankimisel olnud parem, kui isiklikes suhetes, mulle tundub. Potensiaalsed partnerid ei taha näha, et sa jooksed kokku nende suhtes, et sa ei kujuta ette oma elu ilma nendeta. Et nemad on muutunud su elus väga oluliseks osaks ... kuigi sa neid nii hirmus kaua ju ei tunnegi. Ma usun, et tegelikult toimib see ka tööandjaga ... inimesed - ärge tahtke võimalikku töökohta liiga palju! Natuke on vaja tahta, unistada ... aga tuleb välja mängida "krt, tegelikult saan ma selle räpase töökohata ka väga hästi hakkama ja võibolla paremini veel". Samasugune lause kehtib üldjuhul ka isiklike suhete teemal. Mõlemad võivad olla vaid pelgad illusioonid, aga nad töötavad.

Või kui veel ausam ja kainem olla, siis ehk on lugu tasakaalu hoidmises kahe vahel. Nii on ... ja ajapikku see oskus üha paraneb ning õnneks tekivad ajapikku silmaklapid, mis takistavad unistamise abil unistuste rikkumist.