Väikseid dokumenteeritud imesid #1
-
Kui mõnus võib olla värskelt pesust ja kuivatist tulnud lemmik-froteerätik,
kui sellesse vajutada oma nägu...
7 aastat tagasi






Just selle linnukesega nad tulid. Kuid kulutasid mahatulemiseks suhteliselt kaua aega. Siis soovitasin ma neil jala bussijaama minna - võtsin ise kohvri. Läks oma 20-25 minutit ja bussijaama kassiir ütles, et bussipiletid Kuresaarde on välja müüdud. Ah hetk enne nägin veel Kurvakujurüütlit, kes Tarbatusse kiirustas. Seega - hakkasin mõtlema, et kas taksoga annaks sõita või kuidas, sest 1740 pidi olema viimane liinibuss Kuressaarde ja ma tõepoolest ise ei oleks eeldanud, et see PÜHAPÄEVAL on väljamüüdud. Mõtlesin, et 1730 Tartust väljuvale bussile peaks saama sõita peale Pärnusse ja kui ka sellest maha jääks sugulased, siis sealt Pärnu taksode ja odavamate hindadega oleks Virtsusse vaid 70 km (mitte 140 nagu Tallinnast). Kuivastusse saadaks neile ometi vastu tulla. Aga Pärnus jääksid sugulased täiesti omapead. Olgugi, et nad mõlemad on eestlased - õde ja vend - tekiks neil kommunikatsiooniga suuri raskusi (kodune keel ja keel omavahel ikka rootsi oma). Lõpeks sai siis esimesena ette tulnud bussile peale kobitud ja juhilt piletid ostetud, sest täiesti välja õnneks kassast ei müüda. Lõpp hea - kõik hea.



Niih, siiski sai peale mindud. Kahjuks erinevalt minu viimasest või eel- viimasest sõjalaeva külastusest oli vaatajaid palju. See ei meeldi mulle eriti. Viimati nimelt olin kuskil 5 aastat tagasi prantsuse fregatil, mis seisis kaubasadamas kraanade taga ja peale minu polnud seda keegi vaatamas. Kõik uhkeid prantsuse mereväelasi täis ja siis mina, keskkoolipoiss. Nüüd magistrant, aga sama õhinas. Nagu ikka.
Kahjuks sai vaadatud vaid kahte laeva neljast või viiest, millele lasti,aeg oli lõppemas või õieti oli seda 20 minutit, kuid järjekord oli pikk. Ükskord kanaadalasel läksin kogemata üle piiri ja tegin sealt pilti Kaurist, oma vennast. Kõrvalolev nokatsiga kanaadalane ajas siiski hetk hiljem ära.
Lisasin siia ka Vulcan- Phalanxi, mis kanaada- lase angaari kohal seisis, alati valvel ja valmis oma 3000 lasku minutis tegema ... mõneks sekundiks/kümnendikuks.

Kuigi ma jubaeile poole kaheteistmest kuud klõpsutasin, siis täna tegin seda siiski uuesti. Küll kulutasin palju vähem aega, aga ühe pildi, mis küll tugeva heledusetõstmise üleelanud, panen siiski siia. Kui ma ei eksi, siis Suur Vanker on mu elumaja katusenurga ning laudakatuse kohale jäänud. Kinnitan, et pilkases pimeduses. Kuigi jah - ka inimsilm nägi midagi (ja ilma mürata, mida isegi ISO100 pakkus).
Need kõige koledamad augustiööd - mil midagi näha pole - on otsas. See on kuu, kuigi ta näib nagu päike. Tegelikult sain kätte ka pildi suurest vankrist, aga nagu arvata võite, siis mu seebikarp tekitas kõvasti punaste täppide kujul esinevat müra, mille vahelt leiab 15 sekundiga kaarteks muutunud valged tähekesed.
Ei osanud piiri pidada.
pöörata. Aga ikka kasinalt elukutselise lenduri kohta. Kord tekkis ka paraleel üleeilse õnnetusega seoses - lendas, kuni ühel hetkel pööras nina alla poole ja kukkus meetri pealt lihtsalt ristikusse.
Siuke klõps siis, 200 meetrit enne koju- naasmist. Kuna kiiruse ning distantsi mõõtur sai hangitud asulast, milleni kodust on täpselt 15 km, siis kokku tuli päeva sõiduks umbes täpselt 60 km, millest ei jätku, et siit hiiumaale külla sõita. Sadamasse on siit 50 km ja teise 50 km peaksin sõitma Hiiumaal. Kuid täna käisin tiirul, et heita pilk Ida-Saaremaa kahele olulisemale kindlusehitusele. Esmalt Pöide kirik, üks unikaalne Saaremaa kirik, mis erineb oluliselt oma kaasaegsetest vendadest, kes on kõik üsna üh
te nägu (Muhu ja Valjala kirikud näiteks).
Teiseks heitsin pilgu Maasilinna vare- metele, mis muutusid vare- meteks Taanlaste süül Liivi sõjas, kuid oli rajatud oli peale Jüriöö ülestõusu, kui see sama Pöide kirik ei suutnud piisavalt ohjeldada ülestõusnuid.
kohe tõi mutrivõtmed ning ennäe imet - pedaalid ei logisegi enam oma augus. Ei murra vaeseid laagrikuulikesi, tõenäoliselt ei murdu ka miskit ära. Kuivõrd aga oma kümnendale sünnipäevale läheneval rattal on ka käigud ja pidurid kõikse aja kontrollimata ja minu arglikud katsed selles vallas on väljakukkunud just nii nagu nad on kukkunud, siis peaks ometigi ka päris spetsialisti korra külastama. Seega sõitsin veel igaks juhuks tehnikapoodi, kus nii muruniitjaid, mootorsaage kui jalgrattaid müüakse. Väraval oli aga silt: "Tulen varsti". Seisin siis ning ootasin. Silma aga hakkasid jääma iludused nagu see siin kõrval:
Või see teine beež siin teisel pool. Või sama- sugune, kuid roheline, kastiga. Väga lapsik minust, ma tean. Aga ju on minuga siis nõnda juhtunud, nagu ma juba alguses jutu- teemat viisin, peal- kirjaga. Seniilsus murrab uksest nińg aknast sisse. Hinge sala- soppide Miski, see Suure Sigmundi kuulus Teadvus- tamatus, tahab mind kultuurist eemale kiskuda. Veel enamgi, vaadates neid vanureid, mis maamehele paslikud, enamasti idabloki toodangud (kuigi leidus ka paar lääne oma, kuid mitte nii maastikupärast), siis lõpuks ...
Jah, ehtne vene sõjaväe UAZ, millisega on ringikimatud virtuaalsetel lahinguväljadel. Sildike aknal reetis hinnaks 16000 krooni. Mootori omadused võtavad vähemalt 15 liitrit sajale, aga ikka on hinge salasoppides soov ehtsa punaparuni kombel oma maavaldusi üle vaadata just sellise roolist, kuigi esialgu ei oska sõitagi, rääkimata, et mul load oleks. Iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde ja ärgu tahtku nii palju muljet avaldada, eriti veel sellistele, kellele tegelikult muljet avaldada ei taha. Aga ...
Seoses oma isikliku suure kaotusega - taas on möödunud üks aastaring - otsustasin kutsuda seda kaotusevalu jagama koos minuga mõned sõbrad ning sugulased. Seks puhuks pidin sõitma neile vastu suure hiina müüri peale, mille peale palusin neil poetada end läbisõitvatelt liinibussidelt. Ühtlasi käisin eelnevalt veel poes ning nägin üsna hämmastavat uduvaatepilti, mille sarnaseid võite ka mu pildisaidi Muhu kataloogi uuematest võtetest leida. Selgituseks veel, et suureks hiina müüriks kutsutakse või vähemalt on kutsutud kohalike poolt teetammi, mis keset muhu saart on rajatet seks, et oleks mugavam kuressaarlastel või muidu saarlastel oma ratashobudest rohkem hobujõude välja käristada ning kiiremini koju jõuda.
Muhulastele on see aga toonud kaasa olukorra, kus saare lõuna osast põhja ossa minekuks tuleb sellest müürist üle minna, kuid see on üsna raske ning ohtlik ülesanne, mida illustreerib haaravalt ehk kõrval olev pilt, millel turritavad punased jooned. Niisiis - praamilaks. Ja minu päevinäinud jalgratas.